Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestil oli oma „Poola koridor“ (3)

Nädal jäi suure sõjani, kui 24. augustil 1939 ajalehtede esiküljed kirendasid teateist nagu „Sõjaõhkkond Poola–Saksa piiril. Mõlemad pooled koondavad suuremaid väeüksusi. Britid ja Prantsusmaa kutsuvad kokku tagavaraväelasi.“ Tüli Danzigi ja nõndanimetatud Poola koridori ehk siis maalapi pärast, mis lubas Poolale väljapääsu Läänemerele ja teisalt eraldas Saksamaa Ida-Preisimaast, oli järjest tuure kogunud.

Sel rahutul 24. augusti päeval avaldas Rahvaleht reportaaži Peipsilt: „Rataslaevaga mööda punast piiri. Ka Eestil on „Poola koridor“.“

„Peipsi järves on koht, kus venelased üldse ei saa oma rannaribas sõita – piirimärgi juures on seal ainult meeter vett. Kuna venelased aga siiski tahavad sõita Peipsist Pihkvale (järvele) ja tagasi, lepiti möödunud aastal nendega kokku, et Vene laevad võivad takistamata kasutada Eesti järveosa läbivat laevateed. Seal liiguvad peamiselt piirivalvelaevad, reisilaevaks on venelastel Peipsil ainult üks väike aurik,“ kirjutas Rahvaleht, märkides ühtlasi, et tüli pole meil venelastega selle „Poola koridori“ pärast veel kordagi olnud. „Tänagi võis eemal järvel näha venelaste laevu. Öösiti „eskordeerivat“ nad meie piirivalve vahilaevu, sõites hulgakesi meie laevale järele ja vahel kihutades ette. Kui aga juhtuvat Vene laev öösel üksinda olles nägema meie vahilaeva, siis keeravat ta nina silmapilkselt oma kalda poole.“