MARILYN JURMANI BLOGI | Kui lubate, et ei räägi kellelegi, siis avaldan suure saladuse (10)

Tunnen, et Rumi on täpselt sellises lahedas vanuses (kaks aastat ja neli kuud), et tal oleks tore millegagi alustada. Mõtlen, et ehk oleks ujumine midagi sellist, mis oleks igatepidi kasulik. Oskus, mis võiks olla varakult selge, ja mida on tore koos teha. Ilmselt olen ka sattunud palju lugema uudiseid selle kohta, kuidas väikelapsed on vette kukkunud.

Kuigi ma ei lase Rumil ilmselgelt üksi kuskil tiigi ääres konni püüda, siis ikkagi oleks süda rahul, kui teaksin, et ta saab enam-vähem aru, mida vees teha tuleb. Alati, kui ma kirjutan blogi, siis saan teistelt vanematelt toredaid kirju ja ideid. Nii et kui kellegi lapsed juba käivad ujumas, siis kindlasti kirjutage mulle soovitusi, kuhu tasuks minna ja milliste õpetajatega olete eriti rahule jäänud.

Rumile vesi meeldib ja vannis mõnuleb alati suure hea meelega. Seega tahaksin uskuda, et pinnas on õige. Käisime ujumas kuni tema üheksanda elukuuni, aga tookordse Hispaaniasse kolimise tõttu jäi see pooleli. Siis käisime nii MyFitnessis kui ka Tallinna keskhaigla ujumisringis, mis meile väga meeldis.

Lisaks olen veel mõelnud, et hakkan sügisest üks kord nädalas tegema taas joogat koos emmede-issidega, kellel on samaealised lapsed – see tähendaks siis umbes neid, kes on kõndimise selgeks saanud. Rumi proovib juba koos minuga teha igasuguseid joogapoose, nii et ma ei kujuta ette, kas ta oleks selles tunnis rohkem õpilane või õpetaja. Mu senised kogemused alla aastaste beebidega on näidanud, et ega laste puhul ei saagi kunagi päris kindel olla, kuidas tund läheb.

Arvatavasti möödub see sügis nagu naksti ja jaanuaris ootab ees juba uus joogaõpetajate koolitus. Nii et kes jäid seekord koju, siis neile on tulemas uus võimalus.

Üks põhjus, mis ma seda stuudiot alustasin, oli kohtuda ja luua koos inimestega, kes hingavad, tunnevad ja räägivad sama keelt, mis mina. Esimene aasta on möödas (just nii, meil tuleb It’s Yoga Tallinna esimene sünnipäev!) ja võin lõpuks rõõmuga hõisata, et ongi tekkinud oma inimesed, kes käivad tundides, ja oma õpetajad, kellega jagada ühiseid rõõme.

Just eile tuli ühe õpilasega jutuks, kas ma näitlemist taga ei igatse. Vastus pole ilmselt see, et ei igatse. Pigem, et mul on praegu süda mujal. Jooga tõeliselt kõneleb minuga ja ma tunnen, et panustan viisil, mis teenib nii mind kui ka maailma.

Küll on aga vaikselt tagasi tulnud soov jälle laulda ja ehk ennast loominguliselt veidi rohkem väljendada. Kirjutan taas luuletusi ja laule. Olen isegi alustanud vaikselt raamatu kirjutamist – tss, see on saladus! Aga kui te lubate, et kellelegi ei räägi, siis see on raamat noortele. Just neile tahaksin pakkuda ka rohkem joogat ning võimalust oma emotsioonide ja tunnetega hakkama saamiseks. Ma usun siiralt, et jooga võiks olla midagi sellist, mis aitab igas vanuses inimesi leida rahu enda sees ja ümber.