„Öine vahetus“, Stephen King, Fantaasia, 412 lk.Foto: Marvel Riik
Raamat
23. august 2019, 13:32

ARVUSTUS | Õuduskuninga seiklused käekirjaotsingul

Kultuskirjaniku Stephen Kingi esimene lühijutukogumik näitab, et Ühendriikide suurmehe eduvalemi ühe osa moodustavad kindlad jututüübid, mille juurde ta tuleb oma loomingus ikka ja jälle tagasi. Kui ei sobi üks tomatine [loe: verine] kaste, sobib teine või kolmas ning nii sünnibki järgmine menuk, mis massid Kingi juurde naelutavad.

Eestis on Ühendriikide kultuur niivõrd palju kinnistunud, et nimi Stephen King peaks olema midagi, mis erilisi küsimärke ei tekita. Tegelikult ei tohikski, sest tema nime, mis on muutunud tugevaks kvaliteedibrändiks, pakutakse – eelkõige tänu televisiooni- ja filmimaailmale – söögi alla ja peale. Sellest tulenevalt on aastate jooksul avardunud ka Kingi eestikeelne lektüür, mis küündib juba normaalse 25 trükiteoseni. Selle värskeima killuna on avaldatud kultuskirjaniku esimene lühijuttude kogumik „Öine vahetus“ aastast 1978.

1978. aastal on Kingi aktsiad jututurul tegemas hullupööraseid tõuse. Ta on kirjanikuna juba läbi löönud ning suure lombi taga on see tõeline saavutus, loteriivõit: avaldatud on müügilt edukad romaanid nagu „Carrie“ (1974, ek 1997) ja „Hiilgus“ (1977, ek 1994 ja 2018) ning paljud muud menukid on kirjutamis-avaldamisjärgus. „Öine vahetus“ mõjub selles mõttes kui kaigas rattas. Kingi meeletu edu juures võetakse hoog maha, et teha paus ja anda aimu, kuidas kirjanik on oma käekirja otsinud ja vorminud. See tähelepanek on mõistagi aastast 2019 ja kirjandusdetektiivilt, kes on Kingi üsna palju lugenud. Omal ajal mõjus jutukogumik ikkagi uudisteosena.

Kogumikust leiame 20 lühijuttu, mis on kirjutatud aastatel 1968–1977, enamik neist avaldatud esmalt mingis ajakirjas. Mida neist arvata? Kõigepealt kooruvad juttudest välja eeskujud, kes on Kingi mõjutanud. Kogumiku avajutt „Jerusalem’s Lot“ võtab stilistilist – reisikirjad ja vampiirid – šnitti Bram Stokeri „Draculast“ (1897). Lugu „Öine vahetus“ viib oma pimedate ruumide, üleloomulike loodusnähtustega – köh, suured rotid – mõtted paratamatult Ühendriikide teise ulmekirjaniku Howard P. Lovecraftini (1917–1937). Mõjutusi pole raske ära tunda ei siin ega ka Kingi hilisemas loomingus, kuid ta suudab motiivid-tehnikad niivõrd edukalt enda omaks muuta, et lugejad ei tunne ennast reedetuna. Hoopis vastupidi, pöidlad on heakskiitvalt püsti.

Teisalt näitab kogumik, mis jutte hakkab King suurteks romaanideks sepistama. Kogumikus on lugusid, mida kirjanik on oma hilisemas loomingus uuesti kasutusele võtnud või täiendanud. On liiast neid välja tuua, aga äratundmist leiavad need, kes on lugenud näiteks romaane „Hiilgus“ ja „IT“ (1986) või „Positsioon“ („The Stand“, 1978). Kõige rohkem mängib King mõttega, kus masinad ärkavad ellu ja tahavad inimeludes sõna sekka öelda. Selle mängu lõpptulemusena on King näiteks avaldanud 1983. aastal romaani „Christine“, mis räägib loo teadvusega sõiduautost.

Mõned lood jällegi mõjuvad nii kohutavalt käpardlikult, et silmadel hakkab lausa valus. Aga kuna kogumik näitab Kingi kujunemist, on rangelt kohustuslik lugeda jutte „Öine lainemurd“ ja „Mina olen uks“. Samas jutt „Lahingväli“ on näide sellest, kus King läheb piiride kompamisega liiga kaugele: tinasõdurilaadsed mänguasjamehikesed peavad tulirelvadega lahingut elukutselisele palgamõrvarile.

Kingi suurim tugevus on see, et ta oskab ladusalt, lihtsalt ja kaasahaaravalt kirjutada. Seetõttu teda kiidetakse. Hea jutuvestja on alati hinnas, seltskonnast olenemata. King teab, et tähtis on kõnetada lugejat kohe esimeste lõikudega, nagu muusikapala puhul. Ta oskab lugeja tähelepanu endale haarata ja seda hoida, kuid ta ei oska lugusid tihti lõpetada. Alatihti kaob neist voolavus ja põnevus, mis algul pani lugema. Üks väheseid erandeid kogumikus on tuntud (jällegi tänu filmimaailmale) jutt „Maisi lapsed“, mis algab igavalt, ent jõuab oma lõpulõikudes põnevuse haripunkti. Võrreldes lõputute filmidega, mille juureks jutuke on, on tegu uskumatult lühikese ja pooliku/lahtise looga.

Kogumiku eessõnas toob Ühendriikide kirjanik John D. MacDonald (1916–1986) eraldi esile jutu „Redeli ülemine pulk“: „Kalliskivi. Selles pole vähimatki teiste maailmade hingusest.“ Jah, koos kogumiku viimase looga „Naine palatis“, mis on sügavalt autobiograafiline, on need kaks jutustust kõige küpsemad.

Kõige rohkem suutis aga üllatada lugu „Veoautod“ ja seda just oma algusega. Arusaamatult segipaisatud olukord tanklas tuuakse tempokalt põnevate detailide ja seikadega lugejateni. Esimesel lugemisel on raske mõista, mis üldse toimub, erinevaid liine on niivõrd palju ja mõni neist jääbki maitsekalt lahtiseks. Oma rolli mängib seejuures Kingi filmioperaatorilik pilk, millega ta kirjeldab sündmuste käiku. Teatavasti on ju King üles kasvanud ahmides endasse filme ja koomikseid. Aga jällegi, süžeel on vähe midagi uut. Sõiduautod on saanud endale iseseisva eluvaimu ning mässavad veriselt oma eelmiste omanike vastu. Kuid soust, milles seda esitletakse on täistabamuse lähedane. Tankla keset pärapõrgut, mis on sisse piiratud suurte ja raskete veoautode poolt.

Nii et nagu Kingi teostega ikka, need pakuvad rõõmu ja põnevust, aga ka igavust ning natukene hirmu.