Ruslan ja Terje TrochynskyiFoto: Martin Ahven
Katharina Toomemets, Manona Paris 20. august 2019 20:49
„Ilus päikeseline õhtu, sain just maja võtmed kätte Nõmmel,“ õhkab ansambli Svjata Vatra laulja Ruslan Trochynskyi, kes nüüdsest perega Viljandist pealinna elama asunud, taasiseseisvumispäeva õhtul. „Lapsed ütlesid: „Isa, sa ju lubasid, tuleme linna elama, aga see on ju küla, nii väikene!“,“ muheleb Ruslan.

„Kui tõime kõik asjad majja sisse, tuli valge tuvi, istus ja hakkas vaatama, kuidas me mängisime „Ukuaru valssi“. See oli nii hingeline ja ilus märk. Loodan, et leiame Tallinnas palju sõpru, nagu ka Viljandis. Me ei unusta kunagi Viljandi linna ja sealsed sõbrad elavad alati meie südames.“

Kui keeruline on Ruslanil olla ukrainlane Eestis, kuhu on sattunud varje rahvuste pinnalt? „Süda valutab. See pole õige, mis toimub. Kõik eestlased, keda ma tunnen, armastavad ukrainlasi. Kõik tööandjad, kellega ma rääkisin, kiitsid ukrainlasi. Ma ei räägi ainult tööjõust, vaid ka neist, kes otsivad siia uut kodu, õpivad eesti keelt ja neist saavad head kodanikud. Nad ei kaota ennast kui ukrainlased. Õiged eestlased armastavad meid, sest meie armastame seda riiki, hoolime, toidame ja teeme hästi tööd.“

Ruslan usub, et kui lõhe Eesti ühiskonnas selle abil kaoks, võiks vabalt Balti keti tuules korraldada ka Eesti keti. „Arvan, et kõige olulisem on see, et iga eestlane, iga inimene – ükskõik, mis rahvusest -, kes siin Eestis elab, vaatab peeglisse ja leiab oma südamest selle helge tunde. Armastus muudab kõik. Peame need muutused oma südames leidma. Muidugi suudame me üksteisele anda kätt ja seista õlg õla kõrval.“