Jüri Joost: "Tänukivi on mul suvilaski kaasas."

Politseireserviüksus valvas 20. augustil Toompea lossi, kui nende juurde astus tollane eriteenistuse juht Jaan Toots. „Ta ütles lühidalt, et oleks vaja kahte vabatahtlikku, kes läheksid Tallinna teletorni kaitsma. Kohe tõusis Peeter Milli, öeldes, et tema on nõus. Pöördus minu poole, et kas ma tulen. Automaatselt nõustusin ja läkski sõiduks. Torni 21. korrusele jõudes selgus, et seal on meid vaid neli meest: kaks relvastatud politseinikku, kodukaitset esindav Uno Kaseväli ja teletorni seadmete operaator Jaanus Kokk,“ meenutab ta.

Tänu kodukaitse raadiosaatjale said mehed operatiivset infot linnas toimuva kohta. „Oli selge, et tankid ikkagi tulevad,“ vaatab ta nüüd tollele saatuslikule päevale tagasi.

„Kell 04.30 saime sõnumi, et venelased on tornis. Peeter jõudis koridoris oleva suure raudukseni hetkel, kui esimene sõduritest juba allpool asuvale platvormile jõudis. Ta ütles venelasele selgelt, et edasipääsu ei ole ja sulges ukse. Sellele järgnes pikk ja tüütu ajaperiood, mis oli täis teadmatust ja ootusärevust. Sain kogeda seda, kui vastik on käed rüpes oodata, lihtsam on haarata relv ja üritada selle abil olukorda muuta.“

„21. august, kell on umbes 15.30. Peeter Milli ja mina astume maapinnale, teletorni ümbritsevale pinnasele,“ kirjeldab ta järgnenud sündmusi. „Meid saadavad politseireservi eriüksuse komissar Henn Kask ja kolleeg Igor Blinkov. Möödudes purskkaevude basseinist läheneme vasakult Tallinna teletorni pääslale. Eemal seisavad härra Savisaar saatemeeskonnaga ja Balti sõjaväeringkonna admiral, nad vestlevad tuliselt torni hõivata üritanud Vene polkovnikuga. Grupist eraldub siseminister Olev Laanjärv, astub meie juurde ja surub vaikides kõigil kätt. Öelda ei olnud enam midagi, ülesanne oli täidetud. Tallinna teletorni ei antud putšistide valdusse, kuna 21. korrusel oli neli noort meest, kes selle välistasid,“ pajatab ta 1991. aasta sündmustest.

„Jõudes väravateni, hüüdis keegi noormees, et need ongi ju need kaks menti, kes seal üleval olid! Kogu rahvamass plaksutas. Pisarad tikkusid silma, lõpuks jõudis kohale, et ongi läbi ja me oleme elus... Seda tunnet on võimatu edasi anda! Nii palju teadmatust, ja ometi õnnestus olukord kontrolli all hoida,“ meenutab ta. „See on ajalooline fakt ja meilt seda võtta ei saa. Et just tänu sellisele tegutsemisele tollal Tallinna teletorni ära ei võetud!“