Foto: Alar Truu
Inimesed
20. august 2019, 18:55

Raivo E. Tamm: „Väga tugevalt oli 20. augustil ikkagi selline tunne, et nii pidigi minema.“ (8)

„Loomulikult oli meil Jaan Tättega uhke tunne kildu vabaduse kivist vastu võtta – seda enam, et seda tunnustust ei saanud mitte meie kaks, vaid kaitseliit,“ kõneleb kaitseliidu ohvitser Raivo E. Tamm, kes 2014. aastal koos reamees Jaan Tättega presidendilt tänukivi vastu võttis. Põhjus, miks kaitseliit usaldas tänukivi vastuvõtu näitlejaist kaitseliitlastele, on Raivo sõnul lihtne: „Presidendi roosiaeda on valdavalt kutsutud kultuuriinimesed ning tegelikult kultuuriinimeste hulgas kaitseliitlasi väga rohkearvuliselt ei ole. Meie Jaaniga juhtusime need olema.“  

Näitlejast ja poliitikust ohvitser möönab, et kaitseliidu ridadesse võiks kultuurirahvast märksa rohkem kuuluda kui praegu. „Vihjasin ka tänukõnes, et Eesti vabariigi algusaastail, niinimetatud Eesti ajal, oli kaitsellit ülivõimas organisatsioon, kuhu oli prestiižne kuuluda. Kõik riigimehed ja omavalitsuste juhid kuulusid ju kaitseliitu – see oli ilmselgelt au ja uhkuse asi. Tänapäeval see päris nii ei ole. Kultuuri-, eriti teatriinimeste hulgas võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes neist kaitseliitlased on. Ning sellest on kahju.“ 

Ehkki Raivo näeks heal meelel, et teatrimehed in corpore kaitseliitu astuksid, mõistab ta, et teatritöö sätib sellele ette rohkelt takistusi. „Ega teatriinimestel töö kõrvalt väga palju aega ole,“ lausub ta. „Mul on samuti olnud päris raske näitlejana kaitseliidu õppustel ja kogunemistel osaleda, sest põhiliselt on need nädalavahetustel ja siis on mul olnud etendused.“ 

Kaitseliidule antud kild vabaduse kivist, tollest rahnust, mis kõrgub Toompea veerel, rändas pärast roosiaia vastuvõttu Raivo ja Jaani käest kohe edasi. „Andsin selle Tori kirikus edasi kaitseliidu ülemale Meelis Kiilile ja tema ütles, et kivi hakkab nüüd käima malevast malevasse. Arvan, et lõpetuseks on see jõudnud kaitseliidu peastaapi.“ 

1991. aasta augustipäevi, mis eelnesid Eesti iseseisvuse taastamisele, mäletab Raivo õige hästi. Tollal, kui Pihkva dessantdiviisi dessantväelased Eestisse korda looma saabusid, oli ta Vanalinnastuudioga Viljandis etendusi andmas. „Lõpetasime ringreisi kohe ära,“ ütleb Raivo, et näitetrupp jälgis pingsalt ärevaid uudiseid, mis ei tõotanud midagi head. „Naispere, kes oli tõeliselt hirmul, kibeles ju perede juurde.“ 

Tagasiteel Tallinna avanes teatrirahvale põnevaid pilte. „Nägime transportööre ja tanke, mis olid kraavi sõitnud,“ kirjeldab Raivo. „Oli näha, et Pihkvast tulles olid poisid rooli taha magama jäänud.“ Kuulsusrikka Nõukogude armee teekond Tallinna poole, et hõivata siinne teletorn, näis kulgevat üle kivide ja kändude. 

Näitetrupi naispool tegi enne kojusõitu tiiru Viljandi turul ning ostis sealt kaasa kodus küpsetatud Mulgi leiba, millel pekitükid sees. „Ines Aru ja teised naised andsid oma leivad minu kätte, et viiksin need telemaja juurde – nendele meestele, kes seal valves olid,“ jutustab Raivo. 

Kui 20. augusti ööl kell 23.03 kõlas Eesti vabariigi ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, mõjus see Raivo sõnul joovastavalt. „Väga tugevalt oli 20. augustil ikkagi selline tunne, et nii pidigi minema ja teisiti ei olegi võimalik,“ tunnistab ta, kiites toonaseid poliitilisi juhtfiguure.