Inimesed

Surfihing Mihkel Kärmas: kui suvel head ilma pole, aitan sõpradel baaris laudu teenindada (10)

Andra Nõlvak, 19. august 2019, 20:38
Mihkel Kärmas 2012. aastal surfilaagrisFoto: Martin Dremljuga / Ekspress Meedia
Teleajakirjanikku Mihkel Kärmast võib suvise "Pealtnägija" pausi ajal näha hoopis teises ametis. Hobisurfar leiab tee sageli Roosta randa, mille surfibaaris ei pelga mees ka tuult oodates teenindajaametit pidada.

Surfamise juurde jõudis Kärmas töö kaudu. Aastaid tagasi tegi ta loo purjelauduritest, kes sõitsid toona Tallinnast Helsingisse. Üks nende tugitiimist oli surfikoolitaja ja esimesi purjelaudureid Eestis Tarmo Käosaar.

Samal teemal

„Tegime selle loo ära ja ta muudkui kutsus, et tule proovi ise ka. Ma tegelikult ei võtnudki vedu alguses,“ meenutab Kärmas. „Aga siis mu naine pani end surfikursusele minu teadmata kirja – tõsi küll, mitte Käosaare omale – ja siis mul oli valida, kas jään maha või lähen kaasa,“ räägib ta, kuidas naise pealehakkamisel ka ise surfilaua otsa ronis ja purjelauasõitu harrastama hakkas.

Ent miks just Roosta ja mitte näiteks Pirita? „Roosta ja selle kandiga seovad mind lähedased ja mul on mugav seal suvitada,“ selgitab Kärmas. „Alguses oli Käosaarel siin Roostal väike koolituspunkt ja klubi moodi asi. Siis tuli siia üks teine seltskond, kes veab surfiklubi tänaseni. Oleme kõik sõbrad. See on elustiil ja puhkus, seepärast ma aitan neid. Tegelikult pole selles mitte midagi intrigeerivat ja põnevat,“ jääb Kärmas tagasihoidlikuks.

Kui sageli telenägu baaris ära tunti, Kärmas öelda ei oska. „Seda peab inimeste käest küsima, aga ma ise eelistasin sellest mitte väga suurt numbrit teha. Mulle meeldib pigem, kui mind ära ei tunta,“ räägib ta.

Ent äratundvaid pilke leidus siiski. „Eks mõne julgemaga rääkisime ikka juttu, aga me siin ei diskrimineeri ja teenindame kõiki,“ ütleb Kärmas muiates ja lisab, et baari satub igasugu huvitavat rahvast ministritest aferistini. „Mul on olnud väga tore kogemus viia suppi ühele Eesti suurimale aferistile, kellest ma olen ise loo teinud,“ meenutab Kärmas.

Sõprade abistamist töösutsakaks Kärmas nimetada ei taha, seda on liiga palju. „Need inimesed peavad seda baari nagunii. Aeg-ajalt, kui on hästi kuumad päevad, tuul ei puhu, purjelauaga nagunii sõita ei saa ja neil on väga palju rahvast seal, siis ma lähen ja aitan. Ja teen seda hea meelega!“ räägib ta.

„Ega ma ei mõtle talvel, et issand jumal, saaks juba pitsat ja burkse kellelegi ette viia, küll ma siis sellega puhkaks! Ei ole nii,“ ütleb Kärmas lõbusalt.

Ehkki Roostale minnes loodab ta ikka soodsa surfiilma peale sattuda, ei pruugi see alati õnnestuda. „Kui on hea sõiduilm, siis üldiselt pole väga hea rannailm. Aga surfibaaris on väga toredad kliendid. Ja lõpuks võib ju asjale ka budistlikult läheneda – teiste teenimine on ülim eesmärk.“

Surfamist peab Kärmas nüüd aga kõige paremaks akude laadimise viisiks. „Ajakirjaniku töö on nagu tippsport! Kusjuures selline emotsionaalne ja psühholoogiline kontaktsport, mis on äärmiselt stressirohke ja kurnav. Kui sul pole selleks füüsilist ettevalmistust, siis kustud väga ruttu ära,“ hoiatab ta.

„Ja selleks tuleb siis sihiteadlikult neid tumedaid tunge ja änge maandada. Sellepärast ma tegelengi eri spordialadega, kui vähegi saab, ka purjelaua sõiduga,“ ütleb Kärmas, kelle sõnul on surfamine kokkuvõtteks erakordselt tore tegevus ja elustiil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee