Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Kontrolli kaotamist tunnete üle ei tule karta 

Marilyn Jurman, 19. august 2019, 10:03
Foto: Marilyn Jurman
Esmaspäeval on meil stuudios kakao tseremoonia. Varem ma alati olin üsna skeptiline igasuguste tseremooniate suhtes, aga nüüd mõistan aina rohkem ja rohkem, kui palju just läänemaailmas on vaja tseremooniaid.

Ühiskond suunab meid justkui pidevalt elama kas minevikus või tulevikus ja tänu sellele me absoluutselt ei märka hetke. Kommenteerides internetis negatiivselt seda ja teist, unustades samal ajal teises toas magava lapse või armsama või ema või kellegi muu, kes on just siin ja praegu meie jaoks olemas.

Samal teemal

Tseremooniad on võrratu võimalus tulla tagasi hetke. Märkama, hindama ja saatma tänu sellele, mis meil on. Eelmisel neljapäeval toimus meil stuudios tranformatsioonilise hingamise töötuba, mis mul isiklikult oli kolmas kord antud rännakul osalemiseks. Iga kord on olnud tõeliselt erinev, aga alati tohutult sügav ja südant avav.

Seekord oli mul väga selge nägemus just sellest, et mis minu elus on siin ja praegu ja kui tänulik ma olen oma perele, et nad mul on. Ja veelgi enam, nägemus sellest, kuidas just nii peabki olema, sest me oleme omavahel ühenduses. Ma ei tea, kas olete kunagi kellegagi nii tundnud, et te olete kokku loodud. Visuaalselt nägi see välja, justkui mu kätest kasvaksid välja pisikesed niidid, mis on ühenduses kõikide inimestega, kellega ma olen kohtunud ja kellega ma veel kohtun. See selles hetkes oli nii ilus ja selge.

Ilmselgelt ei ole kõik transformatsiooniline alati imeilus ja selge. Selles on ka palju segast ja hirmutavat. Näiteks teine asi mida ma kogesin oli kohutav hirm kontrolli kaotamise ees. Marianne Williamson on öelnud: "Meie suurim hirm ei ole see, et me oleme ebapiisavad. Meie suurim hirm on see, et me oleme mõõtmatult võimsad. See on meie valgus, mis meid hirmutab, mitte meie pimedus". (Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our Light, not our Darkness, that most frightens us.) Ja midagi sellist täpselt ma enamikus vaimsetes praktikates kogengi. See hirm, et mis siis saab, kui ma päriselt tunnen kõike seda, mida mina kui inimene olen üldse võimeline tundma.

Ilmselt kuskil selle hirmu taga on ka need inimesed, kes peavad kõike kontrollima ja valitsema. Ka need, kes tänu sellele võimule ei tee alati kõige armastusväärsemaid otsuseid. Lihtsam on valida võim, mis on kontrollitav ja juba tuttav, kui lubada endal päriselt tunda. See on hirmutav, kuna see tunne ei pruugi olla kontrollitav.

Seega oli see mantra, milleni ma läbi tranformatiivse hingamise jõudsin, et mul on kontroll alati olemas ja ma ei pea kartma kontrolli kaotamist. Isegi lastes lahti ja lubades asjadel minna omasoodu ja ootamatult, tean ma, et ma olen alati toetatud ja armastatud, mis tähendab, midagi ei saa juhtuda. See on ilmselt see sõna kontroll, mis ajab mind segadusse. Sest tegelikult ei ole see midagi muud, kui hirm. Muutes hirmu armastuseks, ongi kogu aeg kontroll olemas. See hea kontroll, mida me võime kutsuda ka lihtsalt enesekindluseks.

Mida te kardate? Mida te tahaksite muuta armastuseks? Mis teid enam ei teeni?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee