MIDA JUKU EI ÕPI… Muusikaliproovis on (seekord vastupäeva) libreto autor Leelo Tungal, lavastaja Andrus Vaarik, Pille osatäitja Angelika Mikk, Juku osatäitja Juuli Lill ja klaveri taga istub kontsertmeister Anneli Tohver.Foto: Tairo Lutter/Postimees Grupp
Rainer Kerge 19. august 2019 00:01
„Eks ma vahel muidugi porisesin – kui ta lihtsalt tuli klaveritoast minu juurde ja ütles, et kuule, selle koha peab nüüd ümber tegema,“ meenutab Leelo Tungal, kuidas ta eelmise sajandi lõpus koos abikaasaga muusikali kirjutas. Töö oli peresiseselt jaotatud nii, et kirjanik Leelo Tungal tegi teksti ja helilooja Raimo Kangro (1949–2001) muusika. Maailmaesietenduseni jõuab koolilaste anekdootidest inspireeritud lavateos aga alles tänavu 1. septembril. „Juku“ lavaletoomisega Narva ooperipäevade raames tähistatakse Raimo Kangro 70. sünniaastapäeva.

„Eks ma vahel muidugi porisesin – kui ta lihtsalt tuli klaveritoast minu juurde ja ütles, et kuule, selle koha peab nüüd ümber tegema,“ meenutab Leelo Tungal, kuidas ta eelmise sajandi lõpus koos abikaasaga muusikali kirjutas. Töö oli peresiseselt jaotatud nii, et kirjanik Leelo Tungal tegi teksti ja helilooja Raimo Kangro (1949–2001) muusika. Maailmaesietenduseni jõuab koolilaste anekdootidest inspireeritud lavateos aga alles tänavu 1. septembril. „Juku“ lavaletoomisega Narva ooperipäevade raames tähistatakse Raimo Kangro 70. sünniaastapäeva.

20 aastat tagasi kirjutatud lastemuusikali libreto algab koduvägivallastseeniga: isa ajab püksirihmaga taga poega, kes hüüab: „Ära löö last, parem röögi emaga!“

Koduvägivalda on praegugi ja hullematki.

See on 23–24 aastat tagasi kirjutatud tekst. Nüüd lavastaja Andrus Vaarikuga rääkides leidsin järsku – ma olen võib-olla paadunud optimist –, et elu on selle ajaga läinud ikka palju paremaks ja meie mõtlemine hoopis teistsuguseks. Selles loos on näiteks ka kodutu pätipoisi teema – kui palju meil oli paarkümmend aastat tagasi hulkuvaid ja koduta lapsi. Rääkimata sellest, kui palju oli hulkuvaid koeri, ja eriti kasse olid kõik hoovid täis, pojad kõhus teistel ja puha.

„Juku“ põhisisu on aga üsna tavaline lugu: laps leiab teatud vanuses, et tema vanemad on täiesti mööda, võimalik koguni, et ta on hoopis lastekodust, või siis sünnitusmajas ära vahetatud.

„Juku“ libreto on nagu stereotüüpide õpik. Ema vaatab seebiseriaale ning on seejärel emotsionaalselt ülesköetud. Lisaks saab üsna kohe selgeks, et isa on perekonnapea, ning üldse peab mees olema miljonär, kellel on Miss Estoniast sekretär.

Nii peabki olema, jaa! Seebikad on siiamaani olemas, ainult nende pealkirjad on muutunud ning neid ei vaata enam mitte ainult emad, vaid juba ka isad. 

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99