GALERII JA VIDEO | Kantrifestival Mulgimaa rantšos: kes suudab juua kiiremini liitri sooja piima? (5)

Juba viiendat aastat toimunud Urissaare kantrifestival on paik, kuhu esialgu põlise linnapreilina vabatahtlikult ei tikuks: 217kilomeetrine teekond Haapsalu külje alt Eestimaa teise otsa võttis aega kaks tundi ja 45 minutit. Saabujaid tervitavad teeraja ääres lehmad. Puude küljes ripuvad laternad, puude all on võrkkiiged, heinapallide vahel jooksevad ja nende otsas kõõluvad lapsed. Pean tunnistama, et ma ei ole niivõrd armast ja sooja festivali oma elus enne näinud! Ka mitte ükski täiskasvanud inimene ei olnud lääpas - ka mitte õhtu lõpuks, mil õlut hinge all ilmselt kõvasti. Soe õhustik, üksteisega arvestavad külastajad, mitu generatsiooni üheskoos.

Mõeldud oli kõigele: viidad prügisorteerimiseks, et ümbritsev keskkond püsiks kaunina ka festivali lõputundidel. Lastele oli loodud vapustav lasteala. Meisterdamistelk, heinapallid turnimiseks, hobusesõit, lambad ja kitsed – mida ühe lapse hing vabas looduses veel ihata võiks, kui just sedasama vabadust, mida Urissaare rantšo neile pakkus! Tasuta saunas sai kümmelda igaüks, jahutuseks võis tiiki hüpata.

Oma saabumise rihtisin kantrinaise- ja mehe võistluse alguseks. Omavahel võtsid mõõtu viis meest ja viis naist. Esimeseks ülesandeks oli rodeo. Kübetki hirmu või kõhklust ei paistnud ühegi osaleja näost ega olekust - kui nad seda ka tundsid, siis välja nad seda ei näidanud. Taktika oli erinev: kes valas märjaks püksisääred, et paremini nakkuks, kes kooris jalast sokid.

Kui esimene võistlusala oli läbi, astus lavala ilmselt kogu ürituse suurim üllataja – Jarek Kasar ehk Chalice. Mees, kellel kantriga samapalju pistmist kui Potsatajal iluuisutamisega. Tekkis mõnus ja vahetu vestlus publikuga, kes kõigega kaasa tuli ja silmnähtavalt etteastet nautis. Vahepeal avastasin ennast omaette naervat nii, et silmad märjad.

Liiter sooja piima korraga

Kui Chalice laval lõpetas, jätkus võistlus liitri sooja piima joomisega. Võistlejatel tuli stardikäskluse kõlades piimapakilt kork keerata, liiter piima alla kulistada ja seejärel tühi pakk lauale lüüa. Juua - või õigemini kaanida - tuli hoolikalt, sest arvestati sedagi, kui palju piima niiöelda lekib ehk mööda suunurki alla niriseb. Seda tilkuski nii rinnale kui ka püksipõlvele. Lauale löödud piimapakid raputati pärast lõppu tilgatuks, et ikka veenduda, ega head kraami liialt pakipõhja jäänud. Edasi pidid naisedki sama ala läbi tegema.

Muusikalist vahepala pakkusid järgmiseks Kalle Sepp ja Purple Gang. Rahvas tantsis – noored ja vanad läbi segi, väikesed lapsed nende keskel silkamas.

Kolmandaks võistlusülesandeks on kantrikaraoke laulmine. Sedapuhku valgus saloon aga nii rahvast täis, et sinna oli end keeruline pressidagi. Nüüd tuli võistlustulle asuda paaridena: loosiga pandi kokku üks kantrimees- ja naine ning juhuse tahtel valiti ka lugu. Kuigi tuleb tunnistada, et ühtegi hõbehäälset laululindu kandidaatide seas polnud, tundus rahvas nautivat kõiki etteasteid.

„Mulle meeldivad sellised võistlused, mis on toredad ja lõbusad, pakuvad natukene väljakutset ja hingevärinat,“ põhjendab Maret, kes samuti võistlustest osa võttis. Küsimusele, mis on olnud enne viimast ala tema jaoks kõige raskem, vastab ta hetkegi mõtlemata: „Arvasin, et minu jaoks on kõige lihtsam piima joomine, sest mulle maitseb piim ja ma olen hästi kiire jooja, aga tegelikult tuli välja, et ma jäin viimaseks, mis on küll ka täiesti okei. Eks see vale tehnika oli - ma hingasin vahepeal küll, aga ma ei võtnud kordagi pakki suu pealt ära,“ mõtiskleb ta.

Kuigi ta on teistest osalejatest kõvasti vanem, ei tunne ta võistlejate vahel mingit pinget. „Ükskõik kuidas võistlus läheb, mina olen igal juhul rahu. Mina olen 40, aga noored tüdrukud on 20 millegagi, aga kõik on nii tore!“ teatab ta ja lubab kindlasti ka järgmisel aastal võistlusest osa võtta.

Kõige nunnum üritus

Enne kui lavale astus Justament, kes lavaesise rahvast täis meelitas, peeti maha traditsiooniks saanud jõllitamise meistrivõistlused. Küll aga tehti seda tänavu kiirturniirina, sest aega nappis ja muusikud ootasid lavale pääsemist. Nii pandigi kirja kuus inimest, registreerimine löödi lukku ja võistlus algas. Siiski võeti võistlushoos soovijaid juurde. Võitjaks tuli üle-eelmiselgi aastal võistluse võitnud noor koolipoiss. Mis oli tema edu saladus, ta ei teadnud, küll aga teadis ta, et auhinnaks saadud kolmeliitrise meepurgi sööb ta ise tühjaks.

Nagu üks korralik rahvabänd ikka, meelitas Justament tantsima pea igaühe ja kes ka tantsida ei jaksanud, õõtsus tantsuplatsi ääres istudes niisama kaasa. Oma 45minutilise etteaste ajal lobiseti lavalt rahvaga ja visati naljagi. 

Nende esinemise esimese osa lõppedes algas kantrimehe- ja naise võistluse viimane vaatus ehk heinapallijooks. Heinapallidest tehtud takistusrada tuli läbi mõlemas suunas. Kes kuidas otsustas neid ületada, oli igaühe oma valik: kes rullis, kes hüppas (ja olgu mainitud, et nii mõnigi mees sooritas vägagi graatsilisi spagaadilaadseid hüppeid), kes veeretas ja kes vinnas end üle rulli. Raja lõpus tuli puudutada lõputähiseks pandud kändu ja seejärel tuldud teed pidi tagasi jõuda. Südikust jagus. 

Juba festivalilt lahkudes olin kindel, et lähen järgmisel aastal sinna juba koos perega, hoolimata sellest, et meist pole keegi mingi kantrifänn. See farmielufestival oli lihtsalt kõige nunnum üritus, kus ma kunagi käinud olen!