Näitleja Tõnu Aav – esimeseks armastajaks ei passinud, Saksa ohvitsere mängima aga küll

„Ega seltskonnas ei maksa rääkida,“ lausub näitleja Tõnu Aava kehastatav Franz Jura näitlejanna Ita Everi mängitavale proua Marie'le. On aasta 1972, Eesti Draamateatri laval etendub menuk „Mees, naine ja kontsert“. „Seda võib veel välja kannatada, et  et rumal inimene rumalusi räägib, aga kui tark inimene rumalusi räägib, siis on see lihtsalt kole. Ja seltskonnas räägib ka kõige targem inimene rumalusi, sest ta peab seda tegema.“ Everi-Aava särav dialoog, teatrikunsti meistriklassi kuuluv, kestis 20 minutit. Etendusel endal oli pikkust kolm vaatust. 

„See oli väga kaunis töö, olime mõlemad tänulikud lavastaja Voldemar Pansole, kes meiega töötas väga põhjalikult,“ meenutab Ever kolleeg Tõnu Aava surmapäeval. „ See oli väga ilus stseen, see meie dialoog. Mäletan küll, et saalist, kus istus Panso, kostis tema hüüe: „Ei kuule!“ Kuulus lause, mis paljusid näitlejaid ehmatas ja sellepärast nad kartsid Pansot. Mina olin aga Pansoga Moskvas kokku puutunud ja mina teda ei kartnud. See oli niisugune proovide aeg, mis on mulle jäänud meelde, sest selle lavastusega tehti väga põhjalikult tööd. Just teksti ja misanstseenide täpsusega. Võib-olla  selle tõttu see lavastus mõjuski väga hästi ka publikule – olen väga palju häid sõnu kuulnud nii selle lavastuse kui ka meie mängu kohta.“ 

Everi kokkupuuted Aavaga jäid siiski põgusaks.  Lava jagasid nood kaks draamateatri trupi liiget ka tükis „Roosiaed“ ning see oligi Everi mäletamist mööda kõik. Nüüd, Aava lahkumise järel, kostab Ever napilt: „Ei ole midagi teha, elu on niisugune. Aga elu läheb ju edasi.“

Everi toonane partner Aav, kes oli lavakunstikooli esimese lennu just Panso õpilasena läbi teinud, pelgas oma õpetajat küll.