Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas sündis ja suri mõte Balti julgeolekupaktist 

Tõnis Erilaid, 14. august 2019, 00:19
Foto: Aldo Luud
„Ma selgitasin, et see ei ole valitsuse positsioon ning tegemist on kolme isikuga, kel on kõigil põhjust tahta sisepoliitiliselt silma paista, sest tulemas on nii presidendivalimised kui ka kohalikud valimised,“ kiirustas välisministeeriumi toonane poliitikaosakonna peadirektor Riina Kionka teavitama oma kolleege Põhjamaades.

14. augustil 1996. aastal olid Enn Tarto, Arnold Rüütel ja kindral Aleksander Einseln teatanud oma regionaalsest julgeolekukontseptsioonist, vältimaks Eesti ja teiste Balti riikide sattumist hallile alale enne NATO liikmeiks saamist, mis oli meie eesmärk alates 1991. aastast. 

Hiljem ütles Rüütel intervjuus: „Balti riikide julgeolekualane koostöö, selle intensiivistamine olulisel määral on praegu ainus samm, mida saame astuda. Keegi ei tõtta meile andma julgeolekugarantiid.“

Valitsus ei tahtnud mingist paktist kuuldagi, pidades seda vale signaali andmiseks Lääne-Euroopa suunal. „Ideena võib seda küsimust arutada, ent Balti pakt ei tohi takistada integreerumist NATOga,“ kinnitas omalt poolt Läti toonane välisminister Valdis Birkavs.

Kõik kolm Balti riiki polnud siis ega ole ka nüüd kuigi altid koostööle. Pealegi tahtis igaüks neist teisi üle kavaldada ja esimesena NATOsse pääseda. Eesti sai NATO täieõiguslikuks liikmeks 29. märtsil 2004. aastal, ühel ajal teiste Balti riikidega. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee