Arnold Oksmaa: olen soomlastele nagu ingel, sest inimesed armastavad sellist vallatut vaprust! (45)

17 aastat tagasi linastus Arnoldi elust dokumentaalfilm, kümme aastat tagasi kolis mees Soome ja viis aastat tagasi lõpetas ta menule vaatamata endast veebiküljele videote laadimise. Kuid Tallinna vanalinna kohvikus roosades pükstes ja inglitiivad paljal ihul istudes paistab homme 40. sünnipäeva tähistav mees esmapilgul muutumatuna. Siiski on selle ingelliku välispildi all kaotust ja kannatusi. „Ütleme nii, et eestlaste arvates poleks pidanud üldse minusugune siia ilma sündima ja loomulikult ka mitte meelelahutustaevas ringi lendama. Aga nii see lihtsalt juhtus. Ma ei teadnud, et elu võib nii karm olla.“

Arnold ja 40, uskumatu! Sa oled olnud Eesti meelelahutusareenil legendaarne persoon. Sinust on kirjutatud lugematul hulgal artikleid, vändatud filme, tehtud raamatuid, oled andnud kontserte tuhandetele fännidele. Kuid nüüd pole sa pikalt enam Eestis pildil. Mis juhtus?

Kurbus, valu, kasuema surm – see viis mind Soome. Mulle pakuti seal tööd ööklubi- ja restoranimaailmas ning ma olen selle üle väga õnnelik.

Sa töötasid enne Eestist lahkumist baaris Bikers Pub, mille omanikuks oli üks Soome ööklubide kuningas. Tema siis leidis ühel päeval, et jube tore oleks, kui sa läheksid hoopis Soome, tal on neid ööklubisid seal palju. Kuidas see juhtus?

Aastatel 2000 kuni 2008 olin Eestis väga tuntud, kuid kahjuks ei mõjunud see mulle lõpuks enam hästi. Olla gei Eestis aastal 2000 oli tohutult raske. Mind kiusati, esinemise ajal loobiti pudelitega. Kohtla-Järvel oli intsident, kus sain ühel kontserdil endale noaga haava pähe. See oli viimane piir minu kannatuste karikas. Otsustasin kodumaalt põgeneda.

Bikers Pubi omanik nägi, et mul on raske. Mul oli probleeme meelemürkidega, ma ei osanud öelda ei. Seda lihtsalt vedeles igal pool, ole ainult mees ja tõmba ninna või krõbista ära. Ma ei osanud lõpuks sellele enam piiri panna. Tegin pubis 12tunniseid tööpäevi ja ilma kokaiini ja amfetamiinita oleks see olnud võimatu missioon.

Lõpuks klubi omanik nägi, et asi läheb käest ära. Ütles, et võtab mu Soome kaasa ja paneb hoopis seal tööle. Ta kinnitas, et soomlased hakkavad mind kindlasti rohkem armastama ja austama. Tal oli õigus, sest soomlased ongi lihtsamad ja siiramad, nad võtavad erisustega inimesi kergemini omaks. Ma sobin nende hulka väga hästi. Kümme aastat tööd Soomes on teinud minust kordades avameelsema ja rõõmsama inimese. Olen nende jaoks nagu ingel, sest inimesed armastavad sellist vallatut vaprust.

Kus sa Soomes täpsemalt töötad?

Herculesis, mis on üks tuntumaid homoööklubisid üle lahe. See on ööklubide eliit. Ma olen seal baaritöötajate parem käsi, vastutan 400 inimese heaolu eest. Tänu sellele olen saanud tuttavaks pea kõigi Soome kuulsustega nagu Cheek (tuntud Soome räppar – toim), kõik supermodellid, telestaarid, tippfotograafid, filmimehed ja paljud teised – kõik nad käivad meie klubis käsikäes.

Olen seal töötades saavutanud ka teatud tuntuse, inimesed teavad mind. Ma armastan neid inimesi, hoolitsen nende eest hästi ja tänu sellele saan praegu ka iseenda eluga suurepäraselt hakkama. See on peamine, sest ka minu mõni aasta tagasi siitilmast lahkunud kallis kasuema soovis seda.

Kas nüüd oskad narkootikumide ja alkoholi tarbimist ohjes hoida?

Nüüd suudan meelemürkidele öelda ei. Minu tööpostil on nulltolerants, seal ei või võtta töönapsu ega tarvitada aineid, sest muidu on päevapealt minek. Olen olnud kümme aastat iga nädalalõpp ja pühad tööl, palk on 12 eurot tunnis ja ma olen saanud sellega hakkama. Ma olen õnnelik, et olen leidnud oma koha.

Minu elus juhtus ka õnnelik kokkusattumine. Võtsin raudteejaamas tassikese kohvi ja ei leidnud ühtegi vaba kohta. Siis läksin ühe proua laua juurde ning küsisin, kas tohin sinna istuda. Loomulikult ta lubas. Soomes on see tavaline, et istutakse võõrastega samas lauas. Eestis ei lubaks seda keegi. Seal hakatakse isegi võõra inimesega rääkima. Siis selguski, et see rõõmsameelne ja lahke daam on Soome miljonärist pankuri Björn Wahlroosi tädi. Ta küsis ka minu töö kohta. Ütlesin, et olen baariabiline ning teen ka koristus- ja kelneritööd. Tema mulle: „Väga tore! Mul on suur maja, suur bassein, kas sa tuleksid mulle sinna koristajaks?“

Ja uskuge või mitte, aga üks Soome rikkamaid inimesi lihtsalt pakkus mulle tööd oma uhkes majas ja lõpuks ka eluaset. Elan seal siiani ja maksan ainult 200 eurot kuus. See on kolmekorruseline uhke villa, kus on basseinid ja hommikul jalutavad põdrad maja ees. Sügised ja talved veedab proua Hispaanias ja mina olen selle uhke häärberi valvur.

See näitab, et kui inimene on avatud, siis võib isegi raudteejaamas juhtuda imesid.

Just! Näiteks nagu Soome rikkaima inimese tädiga kohtumine. Tal on kaks poega, kes armastavad kanepit tarbida ja vahel on mul nende ahvatlustele raske vastu seista. Aga ütleme nii, et mulle on see vaheldus. Ööklubis töötades kulutan ma väga palju energiat. Ma ei ole ka väga terve, liigesed ja kõik muu on kulunud. Kanep rahustab mind, toob mind maa peale tagasi ja paneb natuke mõtlema maisema elu peale. See on parem, kui kõik kanged narkootikumid kokku. Jah, paljudes klubides tõmmatakse kokaiini ninna nii, et verd pritsib ja huuled värisevad, seda pole vaja. Kanepit teen võib-olla korra kuus ja see tervendab mind.

Kas Soomes on kanepi kasutamine legaalne?

Ei ole. Aga kui enda tarbeks kasutad, siis vaadatakse läbi sõrmede. Kõik meelelahutajad teevad seda, sest vajavad aega endale, et end maandada. Ka mina ei suudaks kogu aeg üliinimene olla. Ma olen palju läbi elanud. Samuti piinavad mind vahel mälestused lastekoduaastatest. See on ikkagi suur koorem, mida endaga kaasas kannan. Sellepärast teengi aeg-ajalt kanepit. Ka arstid võiksid selle peale mõelda. Puhas kanep on parem, kui igat sorti ravimid – rahustid ja Xanax.

Enne intervjuud mainisid, et kanepita oleksid võib-olla endale juba ammu käe külge pannud.

Jah. Ütleme nii, et enesetapumõtteid on mul elu jooksul ikka olnud, eriti peale kasuema Milvi surma.

Milvi Priks oli siis see naine, kes võttis kuueaastase Arnoldi lastekodust enda juurde elama?

Jah. Ma olin väga õnnelik poiss. Tundsin end nagu prints valgel hobusel. Tänu temale olen ma ka praegu siin. Minu hing, minu energia, see sära ja tugevus, mis mul on, kõik on temalt. Ta hoidis, armastas ja kasvatas mind. Ja mina kandsin tema eest hoolt kuni tema elu lõpuni, mil ta suri vähki. See juhtus paar aastat tagasi ja ma ei ole sellest veel tänagi väga üle saanud, aga ma saan hakkama.

Võib-olla hoiavad just kurvad mälestused sind kodumaalt eemal?

Põgenesin Eestist nii pikaks ajaks, sest pärast kasuema surma oli mul siin väga raske. Teine põhjus on see, et eestlased ei käitunud minuga alati väga hästi. Naerdi, oldi üleolevad, löödi noaga, mind loobiti klaaside ja pudelitega. Kõik see on ebainimlik.

Tänagi käisime sinuga korra Vana-Viru tänaval, et koos pilti teha. Seal on autodel läbisõit keelatud, aga ikka leidus üks ülbe taksojuht, kes sõitis meile peaaegu otsa ja seejärel sõimas meid läbi avatud akna. Nagu solgiämber oleks pähe kallatud. See oli päris korralik šokk. Ma ei lähe tavaliselt selliste asjade peale närvi, aga ikka jäi halb tunne sisse. Soomes poleks eales sellist asja juhtunud.

Eestlaste arvates poleks pidanud üldse minusugune siia ilma sündima ja loomulikult mitte meelelahutustaevas ringi lendama. Aga nii see lihtsalt juhtus. Ma ei teadnud, et elu võib nii karm olla.

Mis on see kõige kohutavam, mis on siin Eestis sinuga juhtunud?

Raskem periood oli siis, kui ma olin ükskord kommilaksu all ja kõndisin koju. Kuskil Kose vallas võttis mind seltskond auto peale, nad tahtsid minuga koos pidu panna. Aga kui ma keeldusin, siis nad viskasid mind lihtsalt autost välja lumehange, keset ööd. Ma ei teadnud, kus ma olen, aga nende jaoks oli see väga naljakas. See oleks võinud lõppeda minu surmaga. Tegelikult see, et ma siit Eestist minema läksin, on mind päästnud. Soomes olen leidnud enda koha, igas mõttes. Olen mingites ringkondades isegi populaarsem kui Eestis. Igas mõttes olen võitnud.

Su unistus on saada Soome kõige populaarsemaks inimeseks?

Jah. Ma olen end kirja pannud ühte Soome unikaalsemasse tõsielusarja „Big Brother“, mille võtted hakkavad septembris. Sinna on meeletu konkurents, aga kandideerisin ja sain läbi! Ma sobin sinna oma sära ja valgusega, annan inimestele võlumaagiat, mis neil argielus puudu on. Tahan näidata, et iga inimese elu võib olla imeline, isegi siis, kui seisad kuristiku äärel.

„Big Brother“ on väga karm saade. Seal ollakse neli kuud. Oled väga väikeses ruumis, inimesed vaatavad sind 24/7, absoluutselt kõike filmitakse. Lähed vannituppa, vetsu, oled köögis, magad – kaamerad kogu aeg käivad. Paljud annavad juba esimesel nädalal alla.

Muidugi kardan, et äkki ma murdun. Samas arvan, et siirus teeb minust väga populaarse inimese, sest ma julgen avada ennast sellena, kes ma päriselt olen. Seal on vaja päikesekiirt. Oma siiruse ja lihtsusega olen ma juba praegu oma elus väga palju võitnud.

Kas sul on tekkinud ka koduigatsus? Eesti on siiski sinu kodumaa.

On ikka. Kui ma siia kolm päeva (augusti algul – toim) tagasi tulin, siis tuli selline vaba ja kerge olek. Viimati käisin Eestis täpselt aasta tagasi. Kui ma laevalt maha astusin, siis tundsin, et ma kuulun siia. Aga täna tuleb mul taas lahkuda. Ja juba öösel alates kella 11 pean tööl olema ja kuni kella viie-kuueni hommikul.

Mida sa siin teed?

Täna (2. augustil – toim) oli hullumaja! Käisin kahes restoranis, aga mind ei lastud sisse. Tahtsin Sõpruse kino juures asuva hotelli terrassile istuda, aga mulle tuldi ütlema, et sellises riietuses mind kahjuks teenindada ei või. Uskumatu! Sama juhtus ka Solarise Vapiano terrassil. Ma käisin ka Viru keskuses, isegi sealt paluti mul lahkuda. Aga praegu istume kohvik-baaris Popular ja siin võetakse mind alati igas riietuses lahkelt vastu.

Aga sul on ju tiivad!

Just täpselt! Ma vabandan teie ees, eestlased, kui olen teid mingitmoodi solvanud!

Kohe kukub sul 40, mis sa arvad, mis edasi saama hakkab?

Ma ei tea, mida elu toob. Olen nagu noor pensionär. Mõtle, kui ma saan 80, ma ei kujuta ette, mis siis veel juhtub! Arvan, et olen selleks ajaks Euroopa meelelahutuse tuntuim inimene. Tahan tuua inimestele head meelt ja rahu, sest on suur rõõm olla siin maailmas.

Kuidas kurjadest inimestest üle olla? Olla nii, et muremõtete lained ei lööks üle pea? Kuidas sina seda maandad?

Mind on aidanud vahel üksi olemine, muusika kuulamine, mediteerimine. Mõnikord imestan isegi, et pärast kõiki neid hirmsaid asju, mis on mul elus olnud, ärkan ikka järgmisel päeval taas rõõmsal meelel. Vahel mõtlen, et järsku ma polegi päris inimene, võib-olla polegi ma sellelt planeedilt. Äkki olengi robot või maaväline tegelane.

Mind on elus väga palju juhatatud: üks uks sulgub ja teine läheb suure pauguga lahti. Kurbusehetki on olnud palju, lained on pea kohal kokku löönud, aga lõpuks olen jälle õnnelik. Keegi hoiab mind ja vaatab sealt ülevalt, et mul oleks kõik hästi.

On sinu elus ka keegi oluline südamesõber?

Minu elukaaslane on üks Soome-Rootsi advokaat. Oleme juba üle kümne aasta koos. Saime tuttavaks siis, kui Soome kolisin. Ta leidis mind restoranist, kuhu alguses tööle läksin. Nägi mind korra, käis hetkeks väljas ja tõi mulle punase roosi, punased stringid – see oli armastus esimesest silmapilgust. Ta on väga tore inimene ja minu maailma väga palju avardanud. Ta on rikas mees.

Vau! Sul on rikas silmarõõm, elad ühe Soome rikkaima naise juures – mida veel elult tahta? Ilmselt Soomest sa enam ei lahku?

See kaotatud lapsepõlv ja sattumine väga noorelt täiskasvanute karmi maailma. Kaotused ja valu, mida mõned inimesed on mulle teinud – ilmselt on mul tõesti mõistlikum jääda Soome. Ma kardan enda elu pärast nii siin kui ka vahel Helsingis. Näiteks paar päeva tagasi kohtusin öösel töölt koju minnes eestlastega, kes tundsid mu ära ega öelnud sugugi häid asju minu aadressil, ja ma pidin nende eest põgenema. See on stressav. Kahju, et Soomeski teevad mulle haiget ebainimlikud ja ebasiirad eestlased. Nüüd võib-olla mõistate, miks ma Eestist põgenesin. Soomes lubatakse olla ka minusugusel õnnelik.

Eestlased, ärge olge nii kurjad! Arnold Oksmaa ei tee teile midagi halba! Ta on lihtsalt tore ja lõbus inimene, kes ei ründa kunagi, kes ei solva kunagi, ega ole kunagi agressiivne! Tulen peagi taas Eestisse, sest tulemas on minu juubelikontsert Tartus, Sodiaagis. Loodan, et Tartu inimesed on minu vastu toredad.

Mis on sinu hea vormi saladus? Neljakümneselt on meestel juba väike kõhuke ees?

Ma ei söö ei liha ega kala, söön palju salatit. Pluss kokteilid. Vesipiip ka loomulikult. Ööklubis tõstan õllevaate ja muid asju. Muskel on mul täitsa olemas ja kõhulihased ka. Ka ülejäänud asjad on täitsa töökorras, seksuaalsel tasandil olen väga heas vormis.

Paljud minuga koos lastekodus üles kasvanud tegelased on oma eluga läinud allamäge – narkootikumid, alkohol ja kõik muu. Mul on nendest väga kahju. Vahel mõtlen, kuidas neile pole jagunud seda elutahet ja jõudu, mis mul on. Miks ei ole neil seda, mis mulle on antud? Nad on alla andnud. Jah, see on kurb. Ma võiks neid aidata, aga kuidas, kui nad ise seda ei soovi?

Kas sul on mõni lähedane sõber ka? Me rääkisime sinu elukaaslasest, sinu haldjast, kelle juures sa elad. Aga sõpra, kellele võid ükskõik mis kell helistada, toetada oma pea tema õlale ja öelda, et sul on raske?

Kasuema oli mulle hästi lähedane, talle võisin kõigest rääkida. On veel üks sõber, keda ma väga armastan, Markus. Hea on olla armastatud. Kõik on hästi ja ma saan elus hakkama, vaatamata kibedatele aegadele. Ma olen ikka veel see väike prints valgel hobusel.

Siinkohal tahaksingi öelda eesti inimestele, et ärge olge nende inimeste suhtes kurjad, kes on natukene teistmoodi! Nad toovad teie argipäeva sära ja vaheldust. Kui kõik oleks ühesugused, oleks elu hall ja meil kõigil väga igav. Osakem hinnata ka teistsuguseid inimesi!

Vaata videot!