Hannes Hermaküla: „Ma loodan kõigest jõust, et kohtun kunagi veel oma ema, isa, vanavanaema, vennaga.“ (63)

„Pärast isa ja ema surma ning puudega lapse sündi ei küsi ma enam endalt, kas oleksin saanud teha midagi, et läinuks teisiti. Ma olen õppinud, et need asjad ei sõltu minust,“ ütleb Hannes Hermaküla. „Ringvaate“ reporter Hannes tegi laupäeval läbi Tallinna Ironmani, aga mitte üksnes spordi pärast. Täpselt neli suve tagasi, 5. augustil 2015 suri Hannese vend Alar vaid paar päeva enne oma 50. sünnipäeva ajukasvajasse. Hannes läkski triatlonile venna mälestuseks ja annetab iga läbitud kilomeetri eest ühe euro vähiravifondile Kingitud Elu.

Te olete kristlane. Kuidas te endale põhjendate, miks aeg-ajalt juhtuvad lähedastega hirmsad asjad?

Ma sain juba teismelisena aru, et elus on palju küsimusi, millele ei saagi vastuseid. Ma ei otsigi ilmtingimata põhjuseid asjadele, mis on juhtunud. Kui sa hakkad mõtlema, miks ja kuidas see oli ning miks läks nii ja mitte teisiti, võib hulluks minna. Minu elus on juhtunud mitu traagilist lugu. Mul ei ole vastust küsimusele miks? Ma elan teadmisega, et ühel päeval saan need vastused kätte. Praegu ma neid ei tea, aga mul on elu ja ma pean edasi elama.