Inimesed

Karismaatiline lavaartist Oleg Pissarenko on loobunud jazzist ja loob nüüd muusikat armastusest (1)

Anu Saagim, 3. august 2019, 21:21
Oleg PissarenkoFoto: TEET MALSROOS
Kitarrist, helilooja ja produtsent Oleg Pissarenko, kes on olnud tuntud kui jazzmuusik ja tabavate ütlemistega karismaatiline lavaartist, on loobunud jazzist ja loob muusikat armastusest. Tema uus muusika jõuab peagi ka lavale ja plaadile.

Oleg, millal algas teie muusiku teekond?

Alustasin kümneaastaselt, võtsin kitarri kätte ja hakkasin mängima. Sel ajal oli minu ümber palju vene ja inglise rokki. Kord kui mängisime poistega jalgpalli, sain väravaga löögi kuklasse, käisin ära teises ilmas, jäin napilt ellu. Mõni aeg hiljem hakkasin muusikat kirjutama.

Samal teemal

Mis täpsemalt juhtus?

Mängisime jalgpalli Narva-Jõesuu metsas, meil olid suured rasked jalgpalliväravad. Tavaliselt kaevasime need maa sisse, et oleks turvalisem ja need püsiksid hästi paigal. Tookord me olime laisad ja ei viitsinud seda teha. Toetasime väravad lihtsalt vastu puud ja värav kukkus mulle pähe. Olin siis 12aastane, langesin koomasse.

See oli väga hirmutav. Isa ja sõbrad nägid seda pealt, mind viidi haiglasse. Narva haigla peaarst oli minu vanaisa sõber ja ta võitles minu eest päriselt, öeldes ka töötajatele, et see poiss peab ellu jääma. Kuidagi nad mu päästsid. See oli umbes samal ajal kui suur mõjutaja, vene rokkmuusika üks alusepanijaid, Viktor Tsoi sai surma autoõnnetuses. Mul oli temaga väga tugev vaimne side.

Mida te sellest ajast mäletate, kui koomast ärkasite?

Nägin tunnelit, mis pöörab vasakule. See oli huvitav kogemus: sa lähed mööda tunnelit, mis on alguses pime ja läheb järjest heledamaks, seejärel pöörab paremale, kus on juba üsna valge. Mäletan selgelt seda kurvi enne valgust. Kui ärkasin, arvasin, et olen kodus, oma suvilas Narva-Jõesuus.

Kirjutasin sellest kogemusest hiljem loo nimega „Heledusse“. Sellest koridorist ja kurvist, ma päris lõpuni ei läinud. See on väga helge lugu plaadil „Prii lapse ilm“, mille andsin välja aastal 2009. Selle plaadi tegemine langes kokku minu jaoks murdelise hetkega, sest siis otsustasin, et kaugenen lõplikult jazzist, millega tegelesin aastaid, õppisin ja õpetasin.

Korraldasingi sel ajal jazzifestivali, vedasin jazziklubi. Siiani seostatakse mind jazziga, aga tegelikult ma ei mängi seda juba ammu.

Ma kuulasin Arvo Pärti ja Viktor Tsoi laule, mis meenutasid mulle minu lapsepõlve ja sain aru, et ei ole vaja teha elus ebaolulisi asju. Ka mitte muusikat nii, et sa lisad sinna kõrvalisi asju, püüad end kellelegi tõestada. On vaja mõista, millest muusika räägib, miks ma seda muusikat teen, mida ma tahan sellega inimestele anda ja öelda.

Päriselt sain sellest aru alles kuu tagasi. Siis ma võtsingi selle otsuse vastu, et nüüd on kõik, kas annan oma jazzifestivali ära või müün maha, edasi sellega ei tegele. Nüüd tegelengi ainult muusikaga ja alustuseks annan välja uue plaadi ning korraldan kontserdi 20. septembril Alexela Kontserdimajas. Laval olen koos kahe kitarri ja klaveriga.

Mida te täpsemalt taipasite?

Umbes neli aastat tagasi sain aru, et ma pean Tartust ära kolima, sest mul on seal kõik olulised asjad tehtud. Olin hariduse alal kümme aastat, tegin ise jazziosakonna Elleri-koolis, tegelesin palju noortega, sain selle eest ka palju tunnustust, nii riigilt kui ka linnalt. Ühel hetkel sain aru, et ei olegi kuhugi edasi minna.

Tegime aastal 2016 sõpradega suure kontserdi Tallinnas Nordea kontserdimajas, pealkirjaks „Päriselt“. Siis ma sain aru, kui oluline see on inimestele, sama palju kui mullegi, milline energia seal oli! Ma ei olnud seal laval sellepärast, et tahan armastust.

Väga paljud loomeinimesed, näitlejad, lauljad, muusikud unistavad sellest tööst, sest neil on midagi puudu, nad võib-olla ei ole saanud piisavalt armastust või tähelepanu vanematelt. Lähevad lavale ja arvavad, et saavad selle sealt ja võib-olla saavad ka.

Laval olles järsku taipasin, et see tunne, et ma olen tähelepanu keskel või olen tähtis, on lapsik, see ei ole tegelikult oluline. Oluline on see, mis minu ja inimeste vahel läbi muusika toimub, see tunne, mida see muusika annab, mida publik sellest saab. See oli väga eriline hetk, kui ma sellest päriselt aru sain.

Plaadil olev muusika on tulnud just armastusest, sõltumata sellest, mis pilliga ma seda mängisin või kirjutasin, ma olen seda erilist tunnet kogenud neid lugusid luues.

Mida armastus täna teie jaoks tähendab? Kuidas te muusikat kirjutades sellesse tundesse lähete?

Armastus ei ole ju palju muutunud. Mulle meeldib ka selline lause: armastus on ainus, mis päriselt on, kõik muu on illusioon. Ma olen kirjutanud millestki inspireerudes, nii valust kui ka ilust. Nendest tunnetest, mis viivad sind sellesse seisundisse, kus sa oled avatud. Ma näiteks mängin klaveril, kirjutan lugu nii, et käed kukuvad ja tuleb lugu, aju üldse ei tööta. Aju ei mõtle, et mida ma nüüd teen, vaid ma lihtsalt ohkan välja selle loo. Tugevad emotsioonid aitavad.  Viimaseid lugusid olengi nii kirjutanud, lugu lihtsalt tuleb.

Te räägite palju ka südametarkusest. Mida see teie jaoks tähendab?

Süda on tark. Sa kuuled oma südamehäält, kui avad oma südame. Iga süda on tark, aga kas sa tunned ära oma südamehääle – selles on küsimus. Igas inimeses on olemas erinevad tasandid. On olemas ka ülim mina, on olemas ka Jumal sinu sees, seesama armastus ja kõiksus on sinu sees. Kui sa teed otsuseid, mõtled ja teed plaane ajuga, elustuvad sinus uskumused, mis on pärit lapsepõlvest, koolist, poliitikast, kirikust, perekonnast.

Kui sa teed kõiki neid otsuseid vastavalt oma uskumustele, siis on sul üks teekond. Kui sa teed otsuseid aga vastavalt oma südamehäälele, oled ühenduses oma südametarkusega, siis sa ei saa valesid otsuseid teha, elu ei saa minna valesti.

Nüüd on küsimus, kuidas südamehääl ära tunda?

See tee on igaühel erinev, igaüks leiab selle ise. Tänapäeval on selline ühiskond, et kes otsib, see leiab.

Te olete öelnud, et hirm teeb pimedaks. Paljud inimesed ju kardavad paljusid asju. Kuidas teie olete oma hirmud ületanud?

Ma olen palju riskinud, palju kartnud ja olnud ebakindel. Olen paljudest hirmudest üle saanud armastuse abil. Hirm ja armastus on mõnes mõttes vastandid. Tänapäeval nii ei mõelda, mõeldakse armastus versus viha või hirm versus julgus.

Ma avastasin, et armastuse vastand on hirm. Kui sa kardad, siis sa ei saa armastada. Ka suhtes olles, kui sa kardad, et teine inimene teeb sulle haiget, äkki ei ole sinuga aus, siis sa ei saa teda päriselt armastada. Kui sa inimest päriselt armastad, sa enam ei karda. Täpselt samamoodi on ka teiste asjadega, kui sa teed mingit asja päriselt armastusega, siis sa ei pea ka ühiskonna ees kartma. Sa ju muudad maailma, sa muudad reaalsust. Mida vähem sa kardad, mida rohkem sa julged ja armastad, seda enam inimesi tuleb sellega kaasa ja seda paremini sul läheb. Ma olen neid asju kogenud.

Räägite ka andestamise oskusest ja jagate Facebooki seinal oma mõtteid seoses andestuse ja armastusega. Kuidas andestamise protsess käib ja mida see inimesele annab, kui sa oled päriselt andestanud?

See on väga oluline. Kui sa ei andesta, siis sa ju hoiad endas viha, sa süüdistad. Kui sa süüdistad, siis sa ei ole vaba, sa ei armasta, ja kui sa ei armasta, siis sa ei ela, siis sa lihtsalt täidad ja sooritad mingeid toiminguid. Kui sa oled oma südamega ühenduses ja armastad, siis sa elad päriselt, ei ole vahet, mida sa teed. Soovin ise elada aina rohkem armastuses ja kutsun ka teisi üles mitte kartma armastuses elamist.

Oleg Pissarenko on sündinud 8. juulil 1978 Narvas. Ta on avaldanud kaheksa autorialbumit ja teinud koostööd paljude tuntud artistidega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee