Billie tänavu juunis Inglismaal Glastonbury festivalil. Foto: EMPICS Entertainment/Scanpix
Toimetas Triin Tael 1. august 2019 10:44
17aastane muusikasensatsioon Billie Eilish kinnitab Rolling Stone'i intervjuus, et praegune aasta on olnud tema elu parim. "Vahel näen oma kontsertidel tüdrukuid, kel on kätel armid, ja mu süda tilgub verd. Mul endal pole enam arme, sest see juhtus nii ammu ..."

11aastasena laule kirjutama hakanud ning tänavu märtsis koostöös oma vennaga debüütalbumi välja andnud Billie kirjutas mullu novembris Instagramis, et ta kannatab Tourette'i sündroomi all. See põhjustab tõmblusi, mida ta on õppinud maha suruma, kui see omakorda võib vallandada uue tikihoo. Kotakaid riideid kannab Billie enda sõnul selleks, et oma keha varjata.

Värskes Rolling Stone'i intervjuus paljastab Ameerika lauljatar, et on varem kannatanud lisaks kehadüsmorfiale depressiooni all. Kõige ebakindlam oli ta 13aastasena.

"Ma ei suutnud rääkida ja lihtsalt normaalne olla. Selle üle mõeldes või kunagisi fotosid vaadates saan aru, et ma polnud endaga üldse rahul."

Billie tegeles kirglikult tantsuga, kuid tundis end nappides tantsurõivastes halvasti. "Muretsesin kogu aeg oma välimuse pärast. See oli mu kehadüsmorfia haripunkt. Ma ei suutnud üldse peeglisse vaadata."

Puusavigastus vallandas depressiooni

Koos endast tunduvalt vanemate tantsijatega hiphoppi tantsides sai Billie puusavigastuse ning pidi armastatud harrastusest loobuma. "Siis vist saigi depressioon alguse. Varisesin musta auku." Toonasest enesevigastamisest ei taha Billie enam pikemalt rääkida. "Aga point oli selles, et tundsin: ma olen valu ära teeninud."

13.-16. eluaastat nimetab Billie karmiks ajajärguks. Õnneks on depressioon nüüdseks taandunud. "17. eluaasta on olnud vist mu elu parim. Mulle meeldib 17." Nähes kontserdil fänne, kelle käsivarred annavad aimu eneselõikumisest, tunneb Billie, et tema süda tilgub verd. "Olen mõnele neist öelnud: "Palun ole enda vastu kena." Sest ma tean küll, mis tunne see on."

Tuuritamine on aga Billie'l esile kutsunud ärevushood. "Ma lihtsalt pole suutnud leppida faktiga, et pean jälle lahkuma. See oli nagu mingi lõputu põrguring, mille lõppu ei paista. Ja see ongi tõsi: tuuritamisel polegi lõppu paista. Sellele mõeldes hakkasin sõna otseses mõttes oksele. Ma pole mingi oksendaja, aga ärevusest oksendasin kaks korda."