Riina Solman | Perevägivald vajab ravi alates probleemi juurtest (6)

Vägivalla kasutamine kodus on alati vale valik. Selle ärahoidmiseks peame peredele andma rohkem oskusi targemate valikute tegemiseks. Peame oma inimestele õpetama, kuidas reageerida ilma vägivallata ja kuidas hakkama saada hirmude, traumade, vajaduste ja tunnetega, mis võivad pärineda juba lapsepõlvest.

Suur osa perevägivallast on põhjustatud perede oskamatusest oma probleeme vägivallata lahendada, mitte sellest, et inimesed on halvad. Vägivaldse käitumise taga on sageli probleemid vaimse tervise, enesehinnangu ning sotsiaalsete oskustega, alkoholi- ja narkootikumide kuritarvitamisega ning toimetulekuraskused laiemalt. Tülitsedes on kerge unustada, et teine osapool on kõigest inimene – oma tunnete, kogemuste ja muredega.  

Olen rahvastikuministrina kohtunud perevägivallaga tegelevate asutuste ja organisatsioonide esindajatega. Oleme arutanud, kuidas vägivalda ennetada ning kuidas abistada kannatanuid ja probleemidesse sattunud peresid. 

On selge, et perevägivald saab tihti alguse katkistest kodudest ja puuduvatest eeskujudest. Samuti on selle põhjus inimeste suutmatus igapäevaste probleemide ja konfliktidega toime tulla. Perena elamist tuleb õppida ning kõige parem on seda õppida oma vanematelt. Teisalt pole see alati võimalik ning seetõttu peab appi tulema haridussüsteem. Lapsed peavad tulevikus saama rohkem abi ja õpetust nii õpetajatelt ühiskonnaõpetuse tunnis kui ka koolipsühholoogidelt. Seetõttu näen siin suuremat rolli haridusministeeriumil, kelle valitsemisalasse kuuluvad nii koolid kui ka õpetajakoolitus.

Perevägivallaprobleemiga tegelemine on pikk ja süsteemne vaevarikas töö, mis eeldab, et mõtleme ennetuselegi – juba koolis suhtlemise ja perekonnaõpetuse kaudu meie noortele paremate oskuste andmist pere loomisel ja partneri valikul. Nagu ka probleemide puhul abi otsimise julgust.

Ma ei karda välja öelda, et professionaalset abi tuleb pakkuda ka vägivallatsejale. On selge, et iga vägivalda kasutanud inimene peab teadma, et riik reageerib tema teole karmilt, kuid ainuüksi karistamisest ei piisa. Karistus on vältimatu ning üks osa heidutusest. Sellegipoolest tuleb ka sellistele inimesele anda võimalus ja tööriistad, et muutuda ning õppida elama vägivallata. Igakord ja võib-olla isegi enamikul kordadel ei pruugi see õnnestuda, kuid väärib vähemalt proovimist. 

Aastatega kujunenud hoiakute ja väärtuste muutmine on keeruline. Vastuvõetamatud ütlused, nagu näiteks „kui lööb, siis armastab“, on endiselt käibel. Nendega naljatletakse, kuid need võivad enesele märkamatult hakata kujundama meie või meie laste hoiakuid. Seetõttu soovin, et paneksime esimese sammuna selliseid olukordi tähele. Vajadusel peame olema valmis nii lastele kui ka täiskasvanutele selgitama, et selline mõtlemine või nali on vale ja kohatu. Alles siis saame enda ja teiste mõtlemist ning käitumist muuta. 

Iga perevägivallaga kokku puutunud perekond on omamoodi õnnetu ning neid tuleb aidata erinevalt. Probleemide lahendamisega seotud osapooli on palju. Seepärast tuleb selle probleemi lahendamisel hoolikalt läbi mõelda riigi, omavalitsuste ja kolmanda sektori organisatsioonide ülesanded ning vastutus.

Valitsuse tööplaanis on ühe ülesandena lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava loomine. See valmib siseministri juhtimisel ja selle koostamisse on kaasatud sotsiaalminister, justiitsminister ja rahvastikuminister. Soovin, et see tegevuskava aitaks panna meie riigiasutused, omavalitsused ja vabakonna ühiste eesmärkide nimel paremini tööle. Ühise tööga suudame ravida probleemi juured. Kui need on ravitud, siis saame kindlasti noppida ka vilju, milleks on õnnelikumad inimesed, perekonnad ja riik. Õnn loob armastust ning armastusest sünnivad lapsed.