Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Abrukal oli suur naistepuudus

Kui plikad hakkasid kurtma, et pidusid pole ja elu on igav, siis vastasid poisid: mis tüdrukutel viga. Neil on kavalere kui palju – saarel on poisse ju neidudest kaks korda rohkem. Kuid lapsi järjest vähem. Arvati, et 1938. aastal ähvardab koolis esimest klassi sulgemine – ühtegi kooliealiseks saavat last pole. 

Abrukal oli tol ajal vähemalt 30 talu 120 inimesega. Saare läänetipu kohal Vahastu laiul, kuhu pääses ka jalgsi läbi mere, oli veel kolm majapidamist. Elamuid oli ainult saare idanurgas. Mujal kohises põlismets. Enamasti lehtpuudest. Maa Hääle andmeil oli Abrukal ligi 300 metskitse ning ka mõnikümmend faasanit.

Poodi saarel ei olnud, polnud ka meistrimehi ja nii peab iga mees, kui vaja, ise sepp, tisler või isegi rätsep olema, räägib Maa Hääl, sest Abruka rahvas liigub harva mujal käima. Isegi Kuressaarde ei minda, saati siis mujale Saaremaale või mandrile. Liiklusolud on nii halvad, et isegi kirikuõpetaja ei tulevat saarele jutlust pidama.