Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Abrukal oli suur naistepuudus 

Tõnis Erilaid, 31. juuli 2019, 00:16
Foto: PantherMedia/Scanpix
Kui Maa Hääle reporter 1937. aastal Abrukal käis ja oma aruande 30. juulil avaldas, siis rääkis ta ka saarerahva muredest. Varem saadeti Abrukalt kalu isegi Riiga, aga nüüd polevat paadisildagi. Kuressaarest tulevad lõbusõidupaadidki jäävat poole kilomeetri kaugusele rannast. Inimesed tuuakse kaldale lamepõhjaliste paatidega. 

Kui plikad hakkasid kurtma, et pidusid pole ja elu on igav, siis vastasid poisid: mis tüdrukutel viga. Neil on kavalere kui palju – saarel on poisse ju neidudest kaks korda rohkem. Kuid lapsi järjest vähem. Arvati, et 1938. aastal ähvardab koolis esimest klassi sulgemine – ühtegi kooliealiseks saavat last pole. 

Abrukal oli tol ajal vähemalt 30 talu 120 inimesega. Saare läänetipu kohal Vahastu laiul, kuhu pääses ka jalgsi läbi mere, oli veel kolm majapidamist. Elamuid oli ainult saare idanurgas. Mujal kohises põlismets. Enamasti lehtpuudest. Maa Hääle andmeil oli Abrukal ligi 300 metskitse ning ka mõnikümmend faasanit.

Poodi saarel ei olnud, polnud ka meistrimehi ja nii peab iga mees, kui vaja, ise sepp, tisler või isegi rätsep olema, räägib Maa Hääl, sest Abruka rahvas liigub harva mujal käima. Isegi Kuressaarde ei minda, saati siis mujale Saaremaale või mandrile. Liiklusolud on nii halvad, et isegi kirikuõpetaja ei tulevat saarele jutlust pidama.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee