"Hommikusöök staariga" Ragù restos - Merle Lilje; Anu Saagim
Inimesed
8. august 2019, 19:00

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEOINTERVJUU | Merle Lilje: tahaks kah elus kannapöörde teha (9)

Kutsusin ansambel Laine juhtfiguuri Merle Lilje Tallinna kesklinnas, Liivalaia ja Kentmanni tänava nurgal asuvasse armsasse Ragù kohvik-restosse. Merle Lilje on üks Eesti estraadi sümboleid. Tema lavakarjäär on kestnud 44 aastat ja pea sama pikalt on kestnud ka tema abielu. "Mul on elus tõesti tohutult vedanud," ütleb särtsakas daam intervjuu jooksul korduvalt ja teda võib uskuda, sest lustlik naeratus särab tema palgeil terve hommikusöögi aja. 

Merle, kogu sinu olemusest õhkub üks suur rahulolu. Pisut enne intervjuu algust rääkisime sinu tublidest lastest, kelle üle eriti uhke oled. Oled tõesti vist üks ütlemata õnnelik inimene siin stressirohkes ja lahkuminekutest tihkel ajal? 

Jah, stardin peale intervjuud kohe Virtsu sadama poole ja sealt Muhu saarele, mis täidab mind alati suure rahuldus- ja õnnetunde ootusega. Samuti rääkisn suure vaimustusega oma kahest tütrest, 38-aastasest Mariast, kes on maailmakodanik ja pool maailma läbi rännanud. Ta on tohutus vaimustuses Jaapanist, oskab jaapani keelt ja peab täna Tallinnas ka sushi-restorani. 34-aastasel Liisal on kaks poega, Albert ja Valter ning temagi on väga töökas. Küll ma olen ikka toredad lapsed üles kasvatanud!

Kuidas sai sinu ühest tütrest Jaapani huviline?

Ta ise väidab, et õhutajaks oli üks Soome sõbranna, kelle sõbranna oli jaapanlanna, üks pianist Helsingis. Kui mu tütreke oli veel väike, siis me käisime sellel sõbrannal külas ja seal viibis tihti ka see jaapani naisterahvas, kes rääkis jaapani keeles. Nii inglise, kui ka jaapani keeles, aga lastega miskipärast ainult jaapani keeles. Mu tütrele see keel hirmsasti meeldis ja ta hakkas juba lapsepõlves kasutama oma lausetes mingisuguseid jaapanikeelseid sõnu. Kui tuli see aeg, et kelleks või kuhu ta õppima minna, siis ta valiski idamaade kultuuri. Õppis Tallinna Ülikoolis ja läks vahetusõpilaseks Tokyo Keiserlikku Ülikooli. See oli väga põnev, me käisime tal seal isegi külas.

Maria õppis lisaks Jaapani kultuurile ja keelele, kuidas kimonot selga panna, arendas end võitluskunstides ja õppis ka jaapani roogi valmistama. Tema söögikoha suurimad fännid on Eestis elavad või Eestit väisavad jaapanalsed, isegi Jaapani suursaatkonnast käiakse tema pool söömas. Mis võiks veel parem tunnustus olla! Maria suhtleb nendega jaapani keeles ja oskab ka jaapani kombe kohaselt viisakas olla. Kui aus olla, siis ega eestlane ei oskagi tegelikult päris sushit süüa. 

Mis eestlasel siis viga on? 

Seda peab Maria juba ise sulle seletama, kui tema pool näiteks järgmise hommikusöögi saate teed. 

Sul on ka teine tütar, Liisa. Millega tema tegeleb? 

Jah, Liisa on minu noorem tütar. Ka temal on väga huvitav haridustee. Lõpetas omal ajal Prantsuse Lütseumi ja läks kohe Tartu Ülikooli. Ta on lapsest saati tahtnud saada putukauurijaks. Tegelikult on ta täna geeniuurija. Lõpetas magistrantuuri geenitehnoloogias, töötas tükk aega juhtiva spetsialistina, aga siis sai lapsed. Nüüd kasvatab lapsi ja tegi oma elus kannapöörde. Otsustas, et tahab olla hoopis õpetaja. Sai 34 ja liitus sellise programmiga nagu „Noored kooli“. Sügisest läheb juba Kopli Kunstikooli matemaatikaõpetajaks.

Seda on nii põnev kõrvalt vaadata, et täna võid sa igas vanuses uuesti kooli minna ja teha oma elus kannapöörde. Ka mina tahaks kannapöörde teha ja olla õpetaja, mulle õudselt meeldib lastega tegeleda

Kas sina oled oma elus teinud mõne suuremat sorti kannapöörde?

Ei ole, mul on kuidagi libedalt läinud.

Olid 18, kui läksid ansambel Laine katsetele. Sinna sa läksid ja sinna sa ka jäid.

Ega ma sellega ka ei piirdunud. Näe, rääkisime siin kui tore on täna teha oma elus kannapööre ja minna õppima täiesti uut asja. Aga ega minu noorusajal need asjad päris nii ei käinud. Sel ajal pidi peale keskkooli minema ülikooli ja mina läksingi. Tegin Laine katsed ära, sain liikmeks, aga augustist läksin ka Tallinna Ülikooli. Muu variant ei tulnud kõne allagi.

Kas tegid seda siis vanemate pärast?

Natuke nende nõudmisel, aga eks ma ise ka taipasin, et ega see mulle halba ei tee. Lõpetasin Tallinna 1. Keskkooli ehk tänase GAGi ja ega siis sellise hea kooli haridust ei saanud mingi ansamblis laulmise pärast raisku lasta. 

Õppisid ülikoolis ja olid samal ajal tegus Laines. Kuidas see võimalik on? Laine esines ju metsiku tihedusega ja üle terve suure Nõukogude Liidu.

Sõitsin Valgast öösel Pihkva rongiga Tallinna, tegin hommikul eksami ära, sõitsin tagasi Valka ja otse kontserdile. Tahtejõu enneolematu olemus.

Sa käisid ikka päevases õppes, mitte õhtuses või kaugõppes?

Ikka päevases. Mul oli väga huvitav kursus. Minu kursusel olid näiteks Urmas Ott, Aivar Sirelpuu, Sirje Kinter, Sulev Keedus - kõik kes on kuskil Eesti kultuurielus kõvad tegijad. Kahjuks ei saanud ma nendega väga palju kooliväliselt koos olla, sest pidin ju ikkagi kontserte andma ja ringreisidel käima, aga õppejõud olid mul toredad, sest võimaldasid eksamid ka järgi teha.

Kas koolis suhtuti kuulsasse estraaditähte ka kuidagi teistmoodi?

Kokkuvõttes suhtuti täitsa hästi. Loomulikult oli ka selliseid õpetajaid, kes spetsiaalselt kruttisid, et kui sa loengus ei käi, siis pead topeltusinusega näitama, et ma midagi ka oskad. Üldiselt midagi väga hullu ei olnud. Samas kummitavad mind hirmuunenäod vahel siiani. On juhtunud, et ärkan üles ja tunnen, et pean ruttu eksamile minema, aga kuidagi ei jõua. Ilmselt ikkagi oli väga stressirohke aeg, mis tänaseni jälje jätnud. 

Aga, kui oled noor, siis jõuad kõike. Kui saad vanemaks, siis ei viitsi ega tahagi enam kõike teha ja igalepoole jõuda. Tagantjärgi mõeldes, olin ikka megatubli tüdruk! Käisin suvelgi kultuurimajast kultuurimajja ja tegin samal ajal kursusetööd ansamblist Laine. Igas kultuurimajas trükkisin ühe lehekülje meie ansambli tegemistest. Kui teised puhkasid või tegid soengut ja meiki esinemiseks, siis mina küsisin klubi juhatajalt luba, kas tohin tema kirjutusmasinal oma kursusetööd tippida. 

Uskumatu! Toona liikus ansambel Laine ümber igasuguseid kuulujutte nende ülemeelikutest ringreisidest ja pidudest. Joomingud hommikuni, pidu peo otsa -  selline korralik traali vaali elu. Kuidas siis päriselt oli?

Kõik arvasidki, et me elame nagu mingis šampanjavahuses mullis - glamuur, uhked vastuvõtud ja kullasadu. Tegelikult ööbisime vahel lennujaamades ka ajalehe peal. See oli siiski parem ööbimine, kui kuskil hotellis koos tarakanidega. Meeletuid pidusid oli ka, aga tööd oli samuti palju.

Miks ma täna veel orbiidil olen? Aga sellepärast, et see töö oli nii jube. Sa ei kujuta ette kuidas meid piitsutati! Me harjutasime, harjutasime, harjutasime. Tantsutunnid, koreograafiatunnid, laulutunnid, lavalise liikumise tunnid... Ma ei oleks täna nii heas vormis, kui ma seda kadalippu poleks toona läbi käinud. Täna teen veel mõnele 20-30 - aastaselegi silmad ette.

Ansambel Laine on tänagi veel tegus. Me anname ju koguaeg kontserte. Vahel on meil lausa kaks kontserti päevas. Alles see oli, kui hommikul alustasime Räpinas ja õhtul lõpetasime Kilingi-Nõmmel. Ansambel Laine saab järgmisel aastal 60. Kõige vanem ansambel üldse. Vanem, kui Rolling Stones.

Mina tervet seda aega pole Laines olnud, sest vahepeal tuli ka lapsi sünnitada.  Lainega oli ju nii, et sa ei saa imikuga või beebiga kuskil käia. Mul tuligi just nostalgialaks peale, kui praegu siin Liivalaia tänaval kohvitame. Täpselt üle tee ma aastal 1981 Maria sünnitasingi ja 1982 olin siinsamas kõrval, Olümpia hotelli varietees juba solist. Lisaks ka samal ajal Viru hotelli varietee solist. 

Olid Laines töötades oma elu parimas vormis. Kas sulle ei öeldud toona, et karjäär on tähtsam, kui pere loomine?

Ikka öeldi. Ka meie trupi üht teist lapseootele jäänud liiget hurjutati, et ta ikka järele mõtleks, kumb on tähtsam - karjäär või laps. Ta ei teinud loomulikult kuulmagi. Kui laps peab tulema, siis ta ka tuleb. Teisalt, võib-olla oleksin täna maailmastaar, kui poleks vahepeal kahte last sünnitanud. See on muidugi must huumor. Olen väga õnnelik, et mu lapsed on armastusest sündinud, nad on suureks kasvatatud ja neist on saanud väga toredad ja armsad maailmakodanikud.

Sul on ka mehega kohutavalt vedanud. Sul on Riho, kellega sa oled vaat et sama kaua abielus olnud, kui on kestnud sinu lavakarjäär.

41 aastat!

Teie pika abielu saladus peitub võib-olla selles, et ajate sama rida? Temagi on ju ka muusik.

Jah, mina mõistan teda ja tema mind, see aitab väga palju kaasa. Kui tema oleks treial või lüpsja-karjatalitaja, siis me teineteist ei mõistaks. Siis ta ei saaks ju aru, miks ei ole igal õhtul toit laual või miks naine lendab öösiti ringi nagu nahkhiir ja on hommikuni kadunud. Vahel lendame ka koos ringi.

Mehega on sul tõesti vedanud. Viimaste nädalate jooksul on Eestiski nii palju lahutusuudiseid tulnud, et järg kaob juba käest. Teil Rihoga peab küll olema mingi imeretsept, mis teid nii pikalt koos on hoidnud?

Kas sa kujutaksid ette, et me istume Rihoga diivanil ja arutame, miks meil on kõik nii hästi läinud? Me pole oma õnne kunagi vaaginud. Elu lihtsalt läheb nii.  Vahel harva mõtleme, et mis 41, nagu oleks alles eile kokku saanud.

Kusjuures, kui ma nüüd siin pisut meenutan, siis meil oli kunagi tõesti üle linna pulm Mustpeade majas, mis oli endine Kreuksi Kultuuripalee. Terve linna pillimehed olid kokku kutsutud. Kõik tulid kohale ja üks ütlemata suur ja äge pidu oli!

Ema oli mul nii šokis. Ütles, et sellest kooselust nüüd küll midagi välja ei tule. Et miks ei ole pulmas imiku mähkimise ega puulõhkumise rituaale? Ei olnud ka traditsioonili pulmamänge. Mina isegi koperdasin lävepakul, mille peale jällegi ennustati, et ei see kooselu pikalt kesta. Meil oli väga moodne pulm. Meil oli lava ja kes tahtis, see jämmis seal.

Oli ka siiski üks jama lugu. Nimelt oli meie pulmas ka üks tuntud välismaa laulja, kellel pidi järgmisel õhtul olema Estonia kontserdisaalis esinemine. Ta ei olnud vist harjunud alkoholi meie moodi jooma, sest see tema kontsert jäi järgmine päev ära, ta lihtsalt ei suutnud esineda. Positiivne meenutus see vist ei ole, aga talle jäi see kindlasti eluks ajaks meelde.

Kas Laine lained viisidki teid Rihoga kokku?

Jah, me kohtusimegi Laines. Tema tuli 1977 Lainesse, kui vahetati välja meie vana instrumentaalkoosseis. Asemele tulid noored kenad mehed.

Ja sina napsasid kohe neist ühe.

Ei, napsanud ma kohe midagi. Algul vaatasin hoopis klaverimängijat, kes oli ilus pikk poiss. Hakkasin temaga sõprust sobitama, aga siis juhtus hoopis nii, et kitarrist Riho hakkas mulle vaikselt ja sihikindlalt lähenema. Ja nagu elus ikka, asjad juhtuvad ja arenevad oma tahtmist mööda.

Me oleme oma valikuga mõlemad täna väga rahul. Eks nagistamist on ikka.  Oleks ju ebanormaalne, kui kõik oleks kogu aeg lust ja lillepidu. Ikka on õiendamisi, aga me oleme ühte moodi mõtlejad, see aitab väga palju meie harmoonilisele kooselule kaasa.

Olen kuulnud, et Riho on sul kuldsete kätega mees. Ehk on sellelgi omad plussid?

Muusik on šarmantne teatud eani. Kui ollakse noored, siis on nii äge, et mees on vinge kitarrist või trummimees. Aga minu mehel on tõesti lisaks pillimängu oskusele ka kuldsed käed, ta pole mingi niisama looderdis.

Mina nimetan seda nii, et ta lihtsalt elab end välja. Kui inimene teeb ükskõik millist tööd, siis selle kõrval peaks olema ka mingi hobi. Riho kuldsed käed teevadki siis igasugu muid asju pillimängust vabal ajal. Ta ehitab, koksib ja klõpsib. Meil on ka oma kätega ehitatud maakodu.

Maakodu, kuhu sa siit kohe tõttad. Otse Muhu praami peale. Sa ei ole ju Muhust pärit tegelikult?

Ma olen pärit Pärnust. Saaremaal käisime Lainega esinemas väga mitmeid kordi. Kui sõitsime läbi Muhu, juba siis tõmbas mind mingi naiselik vaist sinna. Lõpuks leidsimegi sealt sobiliku koha. Täna võin öelda, et õige otsus sai tehtud. Intuitsioon oli õige.  

Merle Lilje Muhumaa kodu Foto: LAURA STRANDBERG

Ivo Linna on ka muhulane ja seal on teisigi ägedaid inimesi, kes endale pesa pununud. Aga esimest korda kuulen, et sinagi oled end Muhusse sättinud.

Ma elan seal majas juba kümme aastat. Kui esimest korda kohta vaatama läksime, siis oli seal vesi põlvini, tegelikult oli see soo.

Ostsite lihtsalt tükikese maad?

Jah. Normaalne inimene oleks öelnud, et tema sinna küll ei lähe. Aga kui sa oled korra Muhus ära käinud, siis saad aru, et seal on teistmoodi energia. Lihtsalt seisad ja sa tunned, kuidas kõik ise tuleb. Sa ei pea mitte midagi liigutama, ega tegema. Eesti energiasammas on Muhu, ma mõistsin seda juba ammu. Kui on väga palju tööd ja tegemist ja olen hästi väsinud, võin seal kas või ühe päeva olla ja ma justkui lendan sealt välja uute tiibadega.

Lähedki nüüd sinna puhkama?

Ei, lähen ainult paariks päevaks, sest siis on vaja tööl sarvist haarata. Mul on Helsingis ja Stockholmis sõbrannad ja kunagi kui neil külas käisin, siis ikka  imestasin, et ühel oli mökki 160 km Helsingist ja teise suvekodu 150 km Stockholmist. Kui sinna sõitsin, siis ma mõtlesin, et ei ole võimalik, et inimene sõidab niimoodi iga nädalalõpp sellise maa maha. See on ju õudne!

Kuid see oli aeg, kui me sõitsime Moskvichide ja Zaporozhetsidega. Nüüd, kui on head autod, ei saa arugi, kui juba kohal oled. Ma isegi töötan autos - õpin sõnu pähe, ja tegelen igasuguste muude jooksvate asjadega. Loomulikult vaid nendega, mis sõitmist ei sega. Väga põnev on, mulle lausa meeldib sõita. Ainult praamisõit mulle ei meeldi.

Teeme siis silla?

Mina teeks küll, aga selle peale ütleb põlismuhulane, et ma olen vaenlane. Ma ju käisin seal ühel üritusel esinemas, kui seal tuli minu juurde üks vanem naine - pikk ja sihvakas, kaheksakümnendates. Ütles mulle tõredalt, et me võime seal küll elada, aga omaks nad meid ei võta. Nagu ma oleks palunud! Mina veel käisin ja laulsin neile seal lahkesti. Aga eks kogukond on neil seal väike ja kange. Aga samas võiks ju lahkem olla. Ka mujalt tulnud inimesed võivad ju toredad olla.

Nagu sina näiteks.

Mitte ainult mina. Ega saarele ju halbu inimesi ei tule. Kõik on väga toredad, hindavad ja austavad seda piirkonda. Mina austan seal elavaid loomi ja linde. Mul elab näiteks oma tuttav põder seal metsatukas. Ta jättis ühe sarve mulle kingituseks ja see on mul nüüd kaminal kaunistuseks. Jänesed käivad aias. Mul on ka tiik, ma ei viitsi isegi mere äärde minna. Tiigis käis tihti ujumas nastik Nastja, aga Nastjat pole ma kahjuks enam ammu näinud.

Olen otsusega, Muhku koht soetada, väga rahul. Omal ajal sai ikka väga õige otsus tehtud isegi abikaasa vastuseisust hoolimata. Riho ei saanud aru, miks me peame nii kaugele minema, aga nüüd ise ainult unistab, et kuidas saaks seal rohkem olla. Täna on meil Muhus kõik kohad tema kiviskulptuure täis, lisaks teeb ta pidevalt mingeid uusi ehitisi ja konstruktsioone juurde. Mina siis nende keskel vaid hõlmitsen.

Hiljuti ostsime ka kõrvaloleva mereääse krundi ühelt soomlaselt ära. Algul ma ise miskipärast ei julgenud seda mereäärset krunti osta. Mõtlesin, et tuleb torm ja puhub kõik ära. Kardan natukene neid loodusestiihjaid. Aga siis mõtlesin, et mis siis saab, kui keegi hakkab siia minu vastu midagi tulevikus ehitama. Seda küll ei taluks! Uurisin arendajalt, kes neid krunte müüb ja sain teada, et üks soome mees on. Helistasin talle ja ta oli nõus mulle selle krundi müüma.

Sul vedas.

Just, välismaalased on igale poole endale neid krunte kokku ostnud, kuid ei viitsi täna enam nendega tegeleda, müüvad maha. Kõige eest peab ju hoolitsema ja maksma.

Peale kümmet aastat, kuidas muhulased nüüd sinusse suhtuvad?

Ma poes ikka vahel harva käin, aga üldiselt on nii, et ma lähen Tallinnast ja mul on kõik vajalik kaasas. Aastatega on tekkinud selline tunne, et iga minut on jube tähtis. Isegi siis, kui ma leban. Minu minut ja mina seda kellelegi ei kingi. Ma ei käi seal Muhus isegi ringi. Vanasti käisid ikka sõbrad ja tuttavad külas ja siis käisin neile Muhu saart tutvustamas. Enam ma ei viitsi ja lihtsalt ei raatsi, sest ma isegi ei saa seal piisavalt rahus olla. Talvel saan olla kauem, aga suvel vähem ja siis ma tõesti ei raatsi sealt kuhugi minna. Mul on kõik kaasas.

Kas sa külalisi ikka kutsud?

Meil käivad need, kes Muhus kontserte annavad, sest kõik muusikud on meil ju tuttavad. Enne kontserti tulevad, einestame ja räägime paar sõna juttu, aga muidu mitte.

Merle Lilje Muhumaa kodu Foto: LAURA STRANDBERG

Igipõlise muhulase, Ivo Linnaga te läbi ei käi? 

Ei käi. Ta käis korra, kui me ehitama hakkasime ja mulle tundus, et ta pettus natukene, et me ei teinud rehielamut.

Sul on moodsamat sorti majake. Helesinine tareke, et kärbsed ligi ei tikuks?

See koht on tegelikult väga meeldiv. Vallaga ajan asju. Kõik kasutusload on saadud, neid on ju tänapäeval väga keeruline saada. Muhulased on mul ehitanud. Olen siin tööd andnud kõigile. Mul kihvataski just, et kogu aeg tellin kohalikust ehituspoest materjale, kõik elavad hästi ning kõik võiks ju rahul olla.

Just räägimegi mehega, et meie elame sellises kohas, kuhu ei ole sadu või tuhandeid aastaid ühegi inimese jalg sattunud. See on selline koht, kus heal juhul lambad ära eksisid. See on täiesti puutumatu koht. Meie oma perega väärtustame iga kivikest selles kohas ja neid juba jagub. Meie territooriumil on tohutult palju suuri maakive. Minu mees kaevab kõik kenasti välja. Lähen ja jalutan, vaatan seda kivi, vaatan teist, õnn on õue peal tänu sellele kaunile loodusele ning energiat jagub igal sammul.

Ei ole ju tegelikult midagi rikutud?

Ei ole, just vastupidi. Ikka hoian ja nunnutan seda kohakest.

Räägime veel pisut ka sinu lavakarjäärist. Ansambel Laine kõrval pole sugugi vähemtähtis vist ka Viru Trio?

Viru Trio, see oli ja on väga tähtis ansambel. Kui saime lapsed, siis pidin ju Lainest ära minema.

Ja enam tagasi ei võetud?

Ei, Laine lõppes nagunii varsti ära. Laine oli ENSV esindusansambel, aga siis hakkas riigikord muutuma, sotsialism lõppes, kapitalism hakkas, olid üleminekuaastad. Laine lõpetas tegevuse umbes 1984. aastal. Viru varietee kuulus Eesti Filharmoonia alla ja siis suunati mind peale lapse saamist kohe sinna. Ega siis lapse saamine ei saanud tekitada olukorda, et enam töötada ei passi. No ja riigikord vahetus ja me jätkasime sama koosseisuga taas aastal 1989. 

See on ime.

Jah ja see oli kihvt periood elus. Meil olid nahast kostüümid, see oli nii äge! Lisaks kõigele, me olime ju noored. Sel ajal olid juhtmega mikrofonid. Siiani imestame, kuidas me saime sellist tantsu vihtuda, kui meil olid kogu aeg mingid juhtmed jalus.

Kuidas sa siis Viru Trios tegutsemisega hakkama said, endal väiksed lapsed kodus?

Me ei sõitnud ju Viru Trioga välismaale. Lapsed olid kodus ja vanaemad ja tädid käisid abiks. Meie esinemised olid õhtuti ja öösel. Hommikul viisime lapsed lasteaeda, läksime Viru varieteesse koreograaf Kalju Saarekese trenni, kes oli vihane nagu herilane, sest ta oli tavaliselt alles vastu hommikut Olümpia hotelli varieteest koju saanud ja pidi meile kell üheksa trenni tegema tulema. Seal me siis vihtusime trenni teha, vere maitse suus.

Mingi paus ikka oli enne õhtust esinemist?

Jah, ikka. Läksime õhtul umbes kella kümnest varieteesse ja poole öö ajal oli see trall läbi. Kaheksaks hommikul olid kodus, kui suuremaks tralliks ei läinud. Kõige keerulisem oli pigem see, et pidin ühel õhtul esinema nii Viru, kui ka Olümpia hotelli varietees. Esinesin Virus ära, hüppasin oma kollasesse Žigulisse ja täiskäigul Olümpiasse. Seal oli mul vaja esitada vaid üks laul. Tegin selle ära, jälle autosse ja tagasi Virusse.

Sa pidid siis hirmrikas olema, kui nii palju tööd teha vihtusid.

Sai ikka hästi elatud. 1992 lõppes mul varietee värk ära, sest tuli uus omanik Soomest, kes hakkas lammutama, mina tulin sealt igatahes õigel ajal ära.

Kust tuli mõte hakata tegema äri käsitöö vallas?

Tegelikult hakkasin sellega vaikselt tegelema juba aastal 1986. Läksin moekunstnik Zoja Järje juurde, kes oli varietees meie kostümeerija. Esimese tõuke sain tegelikult 1. Keskkooli pedantselt ja väga nõudlikult käsitööõpetajalt. Pidin ju kõik ära õppima, muud moodi ei olnud võimalik. Tean, et mõned klassiõed lasid emadel või tädidel oma kindad ja sokid teha. Mina pidin tegema kõik ise. Lõpuks ma ei saanud käsitöötunnis enam millegigi hakkama ja läksin õmblemiskursustele. Pikal tänaval õppisin, kuidas lõikeid teha. See oli veel see aeg, kui midagi saada polnud.

Et käsitööd teha, selleks peab pisut ka annet ja tahtmist olema?

Järelikult oli, aga viimasel ajal ma füüsiliselt seda enam ise ei tee. Vanasti tegin seda tohutult ja ma olen väga rõõmus, et ma nii paljusid asju oskan, oskused ei kao kuhugi.

Idee käsitööst äri teha tuli jooksvalt. Zoja Järg tegi firma nimega Hame, see oli üks esimesi koperatiive Tallinnas. Ta kutsus mind kudumise ala peale. Tal oli Pikal tänaval ka kauplus Hame. Sinna valmistasime igasugu kampsuneid, veste, kindaid ja sokke. Soomlased hakkasid meeletult Eestis käima ja nemad käisid ja aina ostsid. Kõik, mis oli käsitöö, läks hästi peale. Mingil hetkel siis Zoja läks täielikult oma rõivadisaini peale ja käsitöö osa kukkus ära.

Siis tegime kolmekesi, koos Alar Mändmetsaga, kes oli kunagi ansambli Laine administraator ja tema tütrega enda firma nimega Rewilwerk. Me konkureerisime kuskil Raekoja platsi kandis, aga see koht anti ära. Saime siis koha Vene tänav 7. Muuseas, käisin seal ennevanasti juuksuris. Saime selle poekese aastal 1994 ja nüüdseks on see meil olnud 25 aastat.

On olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga see on nagu oma laps. Nii armas, nii tore, vahel ei kuula sõna, vahel on paha, vahel on hea. Vahepeal ei lähe äri kohe kuidagi ja vahepeal läheb täie hooga, aga keskeltläbi on stabiilne. Õnneks on meil väga toredad töötajad. Ka kliendid on rahul ja saadavad isegi välismaalt pilte meie kampsikud seljas.

Kui lähed näiteks Stockmanni, siis sul on stange, mis on täis riideid, kõik on ühesugused, ainult numbrid on erinevad. Kuid meil on kõiki asju vaid üks. Vaid mõni sarnane kampsun on erinevates suurustes, aga nukud on kõik käsitööna ja ainult ühes eksemplaris tehtud. Ma ise olen väga rõõmus, sest paljud inimesed, kes meid külastavad, ütlevad, et sellist teist käsitööpoodi Tallinnas polegi.

Mul on Vanalinna käsitööpoodidest pisut kõrini. Näen ainult merevaigu teemat, mille puhul tean, et see pole autentne. Kurb, et turistidele püütakse jätta mulje Eestist, kui merevaigu kodumaast. 

Sellega teemaga ei saagi võidelda. Omal ajal ju tegelesin kesklinna valitsusega ja nägin kuidas nad vanalinna pindasid rendivad. Öeldi, et kaupleja tuleb, teeb avalduse, kirja paneb, et käsitöö ja keegi ei saa kätt ette panna, mida ta seal tegelikult müüb. 

Merle, nagu kõigest sellest veel vähe, siis oled ka sooloartist ja sul on välja tulnud jälle uus lugu, seekord bacardi teemaline. Laulu nimi on „Selles süüdi Bacardi“. Kui naine istub kodus, mõtleb, et miks ta nii kurb on ja miks ta nii lohutamatult igatseb, siis ehk on ta liiga palju bacardit joonud. Sina ei ole ju üksi, ei igatse, ega ole kurb?

Mul on raske laule valida, sest enamus ongi igatsusest, kurbusest ja lootusetust armastusest. See laul on tegelikult hästi tore ja räägib ka sellest, et aga sa tuled ju jälle, siis me istume koos ja joome koos bacardit. Kuid see ei õhuta üldse alkoholi tarbimisele, vaid lihtsalt toredale ajaveetmisele.

Anu annan sulle ka ühe oma lemmikplaadi, mis tuli välja aastal 2015, siin on noore Merle Lilje laulud. Sel ajal täitus mul täpselt 40 aastat laval ja otsustasin, et ma annan välja sooloplaadi.

Merle Lilje heliplaat Foto: KALEV LILLEORG

Mis laulu ma siin esimesena näen, „Meik või skalpell“. Miks selline lugu?Siit tuleb ka küsimus, et kuidas sa nii nooruslik ja kena välja näed? Kas sina oled skalpelli all käinud?

Ei ole.

Süstinud?

Ei ole.

See on täiesti ebaaus, sa oled täiesti sile ja sa oled minust vanem!

Mul on üks pluss, ma olen pisut pontšakam ja sellepärast olengi sile. Noorena pidin olema sale ja jälgima hoolega oma kaalu. Nüüd olen nagu olen.

Sa näed tõesti suurepärane välja!

Aitäh, see on väga hästi öeldud!

Kas sa toitud ka tervislikult?

Ma üritan, aga ma olen tihtipeale lennus ja siis ei ole alati kahjuks seda võimalust, siis närid ikka saiakesi või kuivikuid kuskil pauside vahel.

Lugu "Selles süüdi Bacardi" jutustab armastusest, üksindusest, igatsusest ja kuumadest tunnetest, mida saab rummiga jahutada. Ise ma suur rummifänn ei ole, aga on kindlasti olukordi, kus see jook soojendab südant ja meeli. Usun, et  igaüks leiab laulust midagi endale. Kuulake ja nautige!

Merle uus laul on valminud koostöös Peeter Kaljustega, eestikeelne tekst  Kersti Kuusk.