„Ka mina tundsin end lapsepõlves Kadrina,“ tunnistab lavastaja Andres Dvinjaninov (pildil), kes tõi Emajõe suveteatris lavale Silvia Rannamaa noortejutustuse „Kadri“. „Elasime nagu Kadrigi ülivaestes oludes ja mul polnud mitte midagi. Kui teistel olid jalgrattad, siis mul ei olnud! Päris keldris me ei elanud, aga midagi hõisata küll ei olnud. Televiisor tuli majja 1970. aastate lõpul.“

Sinnamaani käis Andres sõprade juures, kui need kutsusid televiisorit vaatama. „„Kapten Tenkešit“ ning „Nelja tankisti ja koera“ pidin vaatama Pärna tänava sõprade juures. Aitäh neile tagantjärele!“

Kui Andres võtaks ette memuaaride – „Pärna tänava poisid“ – kirjutamise, algaksid need telekakirega: „„Aimar!“ kõlas hele poisihääl igaval suvepäeval Tartus Pärna tänaval. „Aimar! Tule õue!“ Aken läks lahti ja Aimar hõikas: „Ei saa! „Kapten Tenkeš“ käib!“ „Tule ikka!“ lõugas väike poiss edasi. Kõik tema sõbrad olid kodudes ja vaatasid telekast järgmist kapten Tenkeši osa. Lõpuks ütles Aimar: „Aga tule sina üles!“ Saabus vaikus ja oli vaid kosta, kuidas kiired tennistes jalad viiendale korrusele jooksid.“