Ainus diplomeeritud Eesti naiskloun

Haide õppis klouniks Kopenhaageni teatrikoolis The Commedia School. Sinna läks ta elukaaslase Toomas Trossiga mõni aasta pärast peda näitejuhidiplomi taskussepistmist.

“Üürisime Kopenhaagenis 2000 Taani krooni eest kuus ühetoalise korteri. Selleks pidi ka kooli kõrvalt tööl käima hakkama,” räägib Haide. Kuigi Kultuurkapital ja kultuuriministeerium oli noori klounikspürgimisel toetanud, kahanes suur summa Taani Kuningriigis üsna väikseks ja pudenes kiiresti siia-sinna laiali. “Pole kunagi nii palju koristanud kui siis,” muigab noor naine paljutähendavalt.

Õnneks tuli koolijuht Ole Brekke vastu - vabastas kooli esimesed eestlased õppemaksust, 48 000 Eesti kroonist aastas tingimusel, et nad kooliruumid puhtad hoiavad.

“Koolis oli kaks tualetti ja riietusruum, köök ja suur saal, nii et polnud hullu, poole tunniga saime hakkama. Nii kaks aastat järjest igal hommikul,” jutustab kõrgharidusega koristaja. Haide sai töö nii selgeks, et leidis hiljem rakendust koguni Hjemmeservice´i koristusfirmas.

Koolis käsitati erinevaid füüsilise teatri vorme. Keha ja liikumine olid sama tähtsad kui tekst. Maskiteater, commedia dell arte, klounaad, kabaree, bufonaad, story telling, melodraama, akrobaatika, pantomiim... Kõik vaataja naerutamise nimel.

“Esimeseks tunniks paluti meil selga panna riided, mis sobiksid presidendi vastuvõtule. Valisin säravrohelise pükskostüümi, kõrgekontsalised kingad, tegin soengu pähe ja korraliku meigi. Siis ütles õpetaja, et tulge nüüd ükshaaval kardina tagant välja ja öelge oma nimi. Seejärel ulatas meile punased ninad. Panime need ette. Korraga oli hiilgusest ja särast jäänud vaid adumine, kui tühised tegelased me tegelikult oleme,” tõi juba esimene koolipäev klounaadi olemuse mõistmise.

Tükk aega nägi Haide vaeva, et kloun iseendas üles leida. See oli ilmatu keeruline, sest parimaks klouniks peetakse 1-2aastast last. “Peaasi on olla avatud ja suhtuda ümbritsevasse kui uude,” on mõtteline tagasipöördumine lapsepõlve toonud selguse. Tänu taevale oli ka otse koolimaja hoovil lastesõim; tittesid jälgides möödusid peaaegu kõik vabad hetked.

Haide loodud kloun Piip on enda arvates tark tüdruk, kellele meeldib olla olukorra peremees. Hoolimata suurest kasvust tahab ta kangesti baleriiniks saada ja soovitab seda ametit kindlasti ka teistel proovida. Haide arvab, et Piipil on tema endaga üsna palju ühist. Mõlemale meeldib, et nende arvamusega arvestatakse. Haide on aga sageli pidanud tagasi hoidma soovi kellelegi midagi selgeks teha, sest on olukordi, kus sõnad on liiast.

Klouni iseloom võib näitleja tegelikust iseloomust sootuks erineda. Näiteks toob Haide ühe kuuendat kuud raseda, lühikest kasvu, rinnaka ja heasüdamlike suurte pruunide silmadega kooliõe kehastatava klouni.

“Ta ajas endale mummulised püksid jalga, joonistas kurja klouni näo ette ja muudkui karjus teiste peale. Vihaselt. Aga see oli tema pisikese kasvu ja ümaruse juures nii naljakas!”

Pärast oma kuju leidmist panid kursusekaaslased paika klounide hierarhia. “Nägid kohe ära, kes on kes. Üks oli šeff, teine käsutas, kolmas püüdis läbi saada nii lollide kui ka tarkadega, neljas sai kogu aeg tappa...”

Juba paar aastat on Haide koos elukaaslase Toomasega klounipaar Piip ja Tuut. Esinetud on kõikvõimalikes paikades ja igasugusele publikule. “Kõige hullemad on kultuurihuvideta tiinekad (teismelised - toim.),” teab Haide. “Arvavad, et teavad elust üht ja teist ning sellest tuleb ka üleolev suhtumine. Mölisevad vastu, et omasugustele meele järele olla ja võivad sellega kogu etenduse ära rikkuda. Ja päris titad ka. Piisab, kui üks kõva häälega rääkima hakkab. Siis on kõik! Surm!”

Haide toob tüüpilise näite: “Publik oli enam-vähem üheealised lapsed ja nende seas üheaastane. Korraldasin teatevõistluse, mis seisnes palli veeretamises ümber papptaldrikute. Titt aga korjas taldrikud ära. Või võttis palli ühte kätte ning teisega kiskus mind seelikust. Siis korjas uuesti taldrikud kokku ja asetas korralikult lauaservale. Lõpuks andsin talle oma taldriku ja oma palli, et saaks teistega mängu alustada.

Ja ikkagi on just väikestelt lastelt kõige rohkem õppida!” õhkab kloun. Oskus maailma lapsepilguga vaadata teeb avatuks ja uudishimulikuks. “Kõige suurem rõõm on see, kui lapsed mind enne lavalt lahkumist kallistavad. Jäävad kurvalt maha ja hüüavad: ära veel mine!”

Varem Ugalas,

“Wigla show`s” ja Raadioteatris, nüüd Vanalinnastuudios, VAT teatris, Variuse luuleteatris jm. kaasa löönud Haide Männamäed saab näha ka VAT teatri uuslavastuses “Henry V” (lav. Rein Agur).

“Mängin mitut rolli, ja ainult mehi,” ütleb Haide rahulolevalt ja loetleb tegelaskujusid: “Lipnik Pistol, Ely piiskop, hertsog Bedford, Jamy ja Gloutcester. Mulle meeldib, kuidas Agur Shakespeare`ile läheneb. Julgelt ja mitte ootuspäraselt.”

Nimiosalisena teeb kaasa Tõnu Oja ning seda saab vaadata

Mustpeade Maja teatripööningul. “Mõnus ja hubane koht,” märgib Haide.