NavitrollaFoto: Aldo Luud
Inimesed
24. juuli 2019, 14:25

Navitrolla jõudis „Midsomeri mõrvadesse“: muidugi on see tore uudis! (9)

„Tunnistan puhtsüdamlikult, et ma olin küll kuulnud, et midagi olla olnud ja inimesed olid väga imestunud, aga ma ise ei pööranud sellele eriti tähelepanu, sest ma televiisorit ei vaata,“ ütleb kunstnik Navitrolla, kelle maali „Lehma unenägu“ võis näha ühes Inglismaa krimisarja „Midsomeri mõrvad“ episoodis.

„Pilte on olnud erinevates kohtades ja mis seal ikka. Eks kunstniku töö ongi enda loomingut näidata,“ jääb Navitrolla üsna tagasihoidlikuks, kuid mees tõdeb, et muidugi on tore ja tõstab kõrvust, kui tema looming silma jääb ja seda kuskil rohkem näidatakse. „Ma ei vaidle vastu, see on tore uudis. Järelikult on keegi kusagil mu pildi hankinud ja kui ta leiab, et seda on põhjust kuskil sarjas või interjööris ka teistele näidata, on see ju loomingulisele inimesele parim tunnustus.“

Tagataustal on näha Navitrolla maal „Lehma unenägu“. Foto: Kuvatõmmis sarjast "Midsomeri mõrvad"

Navitrolla ütleb, et pole ise „Midsomeri mõrvu“ kunagi näinud ega tea isegi, millest sari räägib. „Pealkiri viitab ilmselt mingile tapmisele,“ muigab ta, osutades episoodi pealkirjale „Viimane mees väljakul“.

Maal, mida sarjas näha sai, kannab nime „Lehma unenägu“. „See on üks vana töö, umbes üheksakümnendate lõpust. Käisin siis Londonis palju näitusi tegemas ja olin mõnes mõttes isegi kalevipojaks muutumas – mõtlesin, et oleks tore välismaal elada ja töötada. Aga siis ma loobusin, sest ma armastan kodu, ja see plaan jäi katki,“ ütleb Navitrolla.

Pildist endast rääkides ütleb Navitrolla, et kunsti mõte ongi inimeste kujutlusvõimet ergutada. „Meie unenäod on ju mingis mõttes kujutlusvõime peegeldused või edasiarendused. Mulle tundus huvitav mõte peegeldada maailma läbi lehma unenäo prisma. Kui paneme korra silmad kinni ja mõtleme, millest lehm und võiks näha, tekib ilmselt päris huvitavaid mõtteid,“ räägib ta.

Kunstnik mäletab isegi pisut, kes selle maali ostis. „See oli keegi juveliir, kahjuks nime ma ei mäleta, sest ei saa ju kõigi pildiostjatega sõbruneda. Neid on esiteks nõnda palju maalitud ja liiga isiklik suhe pildiostjatega takistaks lihtsalt edasisi tõid,“ sõnab mees. „Ma arvan, et see oli mingi jõukam seltskond, uhked poliitika-, äri- ja kunstiinimesed. Küllap nad seal kõik omavahel suhtlevad ja eks filmitegijatel on pidev puudus igasugustest uhketest ja ägedatest interjööridest,“ arutleb kunstnik, kuidas maal võis sarja sattuda.

Navitrolla muigab, et omal ajal olid Eestist pärit kunstnikud laias maailmas eksootika. „Olime nagu mingid tsirkusetolad, kes sinna avatud maailma tulid,“ naerab ta. „Pakkusime alati suurt huvi, näitused olid rahvast täis. See oli inimeste jaoks põnev, eksootika, et me oleme nagu mingid pärismaalased, kes oskavad maalida, mõelda ja kultuuri tekitada,“ naerab ta.

Maali kohta ütleb Navitrolla veel, et see oli äge ja suur: „Igal juhul kaunistab see iga inimese kodu. Ma ei väsi kordamast, et pildid on tehtud selleks, et inimeste kujutlusvõimet suurendada.“