Laaneots selgitab, miks eestlased Malis sõdivad: „See on käsi käe vastu, relvavendlus.“ (52)

Kas te teate, kuidas eestlased Malis tegutsesid?

Ega mina rohkem ei tea. Midagi erakorralist meie kohapealt, peale terrorirünnaku, ju ei olnud. See tähendab, et poisid olid ülesannete kõrgusel. Ega meile [riigikaitsekomisjonile] ei ole eraldi tehtud ettekannet.

Militaarmaailmas on need vist head uudised, kui tulevahetuses saadi kergemaid vigastusi?

Kui seal oli vastastikune tulistamine ja vigastused kerged, siis on ilmselt tegu kuulihaavadega. Kui kuulid pole luid puruks löönud, siis neid nimetatakse kergeteks vigastusteks. Need ei ole eluohtlikud. Kui kuulid läinuks ülakehasse, oleksid vigastused eluohtlikud ning seda oleks ka öeldud. Praegu me ei tea vigastuste iseloomu või mis seal täpselt toimus.

Milline on olukord Malis? Kas tegu on pingelise piirkonnaga?

Ega olukord pole seal paremaks läinud. On nagu on. Seal käib omamoodi kodusõda. Prantslased koos meiega proovivad olukorda stabiliseerida, aga võimudevaheline lööming jätkub. Mina, kes olen kaks ja pool aastat olnud Etioopias, ei imesta millegi üle. Olen skeptiline, kas seda stabiilsust saab seal riigis üleüldse paika panna.

Saadetakse Eesti kaitseväelased pigem ohutumatesse piirkondadesse?

Näite võib tuua Afganistanist, kus olukord oli palju tulisem. Eestlaste, eriti noorte seas, on üks probleem: alaväärsuskompleks. Kui tahad omada korralikku sõdurit, siis ta peab nägema lahinguvälja. See oli ka põhjus, miks me Helmandis [Afganistanis] olime kompanii taktikaline grupp. Mehed läksid sinna vabatahtlikult ja teadsid, et eksisteerib risk lahinguteks jne. Tähtis oli, et nad saaksid sõjakogemuse. Sealt tulid tagasi hoopis teised mehed.

Malis on põhimõtteliselt sama olukord: mehed saavad seal lahingkogemusi, aga sealne intensiivsus on palju väiksem.

Teiseks tahame oma partneritele NATOs või liitlastele Euroopa Liidus näidata, et meil on ka tõsiselt võetav kaitsevägi. Sel põhjusel saatsime oma väed Helmandi provintsi, ehk kõige tulisemasse kohta. Näitasime, et meie sõdurid pole sugugi halvemad, vaid isegi paremad. Liitlased olid meist vaimustuses.

Malis on sama. Kui tahame, et prantslased oleksid Eestis, siis peame midagi vastu tegema. Need poisid, rühma taktikaline grupp, kes Malis on – samal ajal on ju prantslased Tapal [300 sõduriga üksus teenib Eestis augusti lõpuni]. See on käsi käe vastu, relvavendlus.

Kui mehed ikka ellu jäid, siis see on ikka hea uudis. Sest need üllatusrünnakud on ju ohtlikud.

 Milline on teie sõnum Eestile, Eesti sõduritele?

Olete teinud tublit tööd. Nüüd tuleb kiirelt terveks saada. Seda on vaja Eesti rahvale ja teie lähedastele.

Mispärast me saadame mehi Malisse? Sellepärast, et kui tahame NATO vägesid Eestis näha, siis peame ka ise mehi missioonidele saatma. Need 1200 meest NATOst [kes Eestis paiknevad] on palju suurem kontingent, kui meie poisid Malis. Eesti kaitseväest peetakse NATOs palju lugu, meie poisid on alati tublid olnud.