Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Ma olen nüüd tugevam (4)

Marilyn Jurman, 21. juuli 2019, 13:05
Foto: Marilyn Jurman
Raseduse ajal lasin ma ikka mõnuga üle. Kütsin kätelseise, planku ja muud jõutrenni vähemalt pool ajast, kuni seitsmenda kuu paiku Rumi mulle signaali saatis, et kuule emps, võta suts kergemalt.

Raphaella (200h joogakoolituse läbiviija It’s Yoga Tallinnas) tuletas mulle just meelde, kuidas me temaga 500h joogaõpetajate treenerite koolitusel kohtusime ja ma teatasin, et ma olen kuues kuu rase. Tema esimene mõte olevat olnud, kuidas sa saad rase olla, kus su kõht on? Tõepoolest, mul ei olnud üldse kõhtu ees. Sel hetkel ei teadnud ka keegi minu lähedastest veel, et ma beebit ootan. Vaid  kümme päeva hiljem oli mul korralik pallike pluusi all ja ma ei oleks ka kõige parema tahtmise juures saanud oma rasedust varjata.

Samal teemal

Mis siis juhtus? Mul oli väga keeruline lasta lahti sellest tundest, et mu keha muutub. Tekkis hirm, nagu ma jääksin millestki ilma. Oma kehast või vormist või juba peaaegu õnnestuvatest kätelseisudest. Ja mis oli tagajärg? Loomulikult diastaas ehk kõhusirglihaste lahknemine. Alles siis hakkasin uurima ja sain teada, et igasugune kõhulihaste tegemine ei sobinud raseduse ajal mulle ja  trenniga tegin tegelikult endale karuteene. Vaatasin küll, et kõht on allavaatavas koeras kolmnurkne, aga ei tulnud selle pealegi, et midagi võiks valesti olla, kuni  sõbranna, joogaõpetaja Karina, mulle kõhulihaste diastaasist rääkis. Tegin kodus youtube'i abil kontrolli ja päris korralik vahe oli sirglihaste vahele juba tekkinud. Kahjuks esmasünnitajatele diastaasist tavaliselt ei räägita, väljaarvatud siis, kui sa just kaksikuid ei oota.

Peale sünnitust olin juba targem. Kuigi mu kõhulihastest ei olnud järel mitte midagi, siis kolm kuud peale sünnitust ei teinud ma ühtegi jooga harjutust peale vaagnapõhjalihaste tugevdamise ja kuus kuud vältisin kõiki kõhulihaste harjutusi. Lisaks kandsin ka spetsiaalset pingutavat sidust nimega bengkung. Peale kuuendat kuud hakksin vaikselt põikilihaseid treenima, kuid seda nö sixpacki ei julgenud ma puudutada kuni aasta. Kui päris aus olla, siis ma arvasin, et ega ma ilmselt enam samasugust vormi, nagu enne rasedust, tagasi ei saagi. Aga keha on imeline ja jooga on imeline.

Aasta peale sünnitust hakkasin vaikselt oma tavalise joogapraktikaga uuesti peale ja nüüd, kaks aastat hiljem tunnen, et olen hoopis uues seisus. Tugevam. Aga mitte lihtsalt füüsiliselt vaid ka vaimselt. Tajun väga selgelt, et tugevus on olla enda vastu õrn. “Kõik tuleb,” nagu meile joogas meeldib öelda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee