Foto: Heiko Kruusi
Jaanus Kulli 20. juuli 2019 00:02
Täpselt viiskümmend aastat tagasi oli kesksuvi Eestimaal kuum ja kuiv. Taevaskojas, aga ka Valgast kiviviske kaugusele jäävas Läti Zile-nimelises külas ja Koiva jõe ääres toimusid „Viimse reliikvia“ võtted. Grigori Kromanovi ajaloolis-romantiline seiklusfilm Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ ainetel laenab sellelt vaid peamisi tegelasi ja motiive. Loo tähenduslikuks taustaks on 1968. aasta sündmused Euroopas.

Täpselt viiskümmend aastat tagasi oli kesksuvi Eestimaal kuum ja kuiv. Taevaskojas, aga ka Valgast kiviviske kaugusele jäävas Läti Zile-nimelises külas ja Koiva jõe ääres toimusid „Viimse reliikvia“ võtted. Grigori Kromanovi ajaloolis-romantiline seiklusfilm Eduard Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ ainetel laenab sellelt vaid peamisi tegelasi ja motiive. Loo tähenduslikuks taustaks on 1968. aasta sündmused Euroopas.

Kui laulusõnade autor Paul-Erik Rummo augustis 1968 filmiloole laulusõnu kirjutas, veeresid samal ajal Prahasse Vene tankid. „Võib eeldada, et sedavõrd otse, vahevalusalt „Reliikvia“ valmimisaega lõikuv tegelikkus andis filmile ja selle lauludele erilise power’i (jõud, võimsusingl. k), nagu nüüd on kombeks öelda,“ on nentinud filmikriitik Lauri Kärk. „Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja,“ tippis masinasse Rummo, kelle kirjaread mõjuvad tagasivaadatuna lausa prohvetlikena. Paavo Kangur nimetab oma 2011. aastal ilmunud raamatus „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha“ linateost laulva revolutsiooni koidukumaks…

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon