Inimesed

Metallica laulis koos rahvaga ja lõpetuseks lasi taevasse võimsa tulevärgi (8)

Katharina Toomemets, 19. juuli 2019, 23:19
Suurema osa lavast moodustasid hiigelsuured ekraanid, seega nägi ka tagumine pool publikust üsna vanaks jäänud, aga endiselt megaseksikat James Hetfieldi.Foto: Robin Roots
„Me saime soojaks. Kas paneme sõu käima? Kas sobib, et teeme veel ühe loo?“ uurib Metallica laulja James Hetfield neljapäeva õhtul Tartus Raadi lennuväljal toimuval kontserdil. Muidugi sobib!

Kuid umbes tunnike enne kontserti voolab Eesti Rahva Muuseumi poole ühtlane rahvamass. Pidulised on teele kaasa võtnud vägijooke. Keset teed mängib üks mees torupilli. Ilm on ilus ja kontserdile minejad on heas tujus. Vahetult enne väravaid torkavad silma taarahunnikud. Piletite kontrollimine käib kiirelt ja mõne minutiga pääseb kontserdialale, kuid lennurajale jõudes on selge, et kui midagi näha tahad, tuleb kõva trügimine ette võtta.

Samal teemal

Metallica tuleb lavale pooletunnise hilinemisega. Okei, liiga ei tasu neile teha, sest kavas on märgitud, et nad tulevad lavale umbes kell 21. Vahepeal teatab laulja lavalt, et lava on nii suur, et bändiliikmed ei näegi üksteist. Ja tõesti – lava on hiiglaslik.

Et kontserdiala on ühetasandiline, võtab mitu noormeest oma pruudid kukile, et nood vahepeal ka lavale näeks. Mitmed pidulised sätivad end mugavalt lennuraja ääres kõrguvate küngaste otsa ja esiti mõtlen, et kuidas ma ise nii hea vaatamiskoha peale ei tulnud, kuid peagi kupatab turvameeskond vaate imetlejad sealt ära.

Bänd tundub kontserti tõeliselt nautivat. Ja publik samamoodi. 60 000 (noh, päris kõik ilmselt mitte, aga suurem osa neist kindlasti) laulab tuntumate lugude ajal täiest kõrist kaasa. Igas tuurilinnas esitati ka üks kohalik lugu. Eestis on selleks Vennaskonna „Insener Garini hüperboloid“. Olgugi, et meeste eestikeelsetest sõnadest on üsna raske aru saada, meeldib publikule selline lüke väga.

EESTI VÄRK: Lavatagustele ekraanidele kuvati lisaloo ajal Eesti lipp ning James Hetfield näitas ka Tartu kirjaga mediaatorit. Õnnelikumad said need suveniiridena koju viia. Foto: Katharina Toomemets

Ühe lisaloo ajal värvub lavatagune ekraan Eesti lipuvärvidesse. Loo „Nothing Else Matters“ ajal täitub kogu Raadi lennuväli aga tulukestega – suurem osa inimesi paneb põlema oma mobiiltelefonide taskulambid, kuid on ka neid, kes tulukest vana kooli moodi ehk välgumihkliga näitavad. Ühel hetkel zoom'ib kaamera aga James Hetfieldi kitarri mängivate käte peale ja hiigelekraanidelt on näha, kuidas ta näitab oma mediaatorit, mille peal on kirjas „Tartu“ ja kontserdi kuupäev. Seepeale läheb rahvas täiesti pöördesse.

EESTI VÄRK: Lavatagustele ekraanidele kuvati lisaloo ajal Eesti lipp ning James Hetfield näitas ka Tartu kirjaga mediaatorit. Õnnelikumad said need ka suveniiridena koju viia.Foto: Katharina Toomemets

Kui esitamisele tuleb kontserdi päris viimane lugu, lendab taeva poole ka korralik tulevärk. Ja ongi Metallicaga selleks korraks ühel pool.

Rahvamass hakkab lennuväljalt minema voolama. Esialgu väga palju trügima ei pea, kuid et mitte sõpra ära kaotada, tuleb tal siiski kõvasti käest kinni hoida. Väravani jõudes tekib korralik pudelikael ja ühel hetkel tundub, et edasiliikumiseks polegi enam oma jalgu vaja kasutada – mass viib sind lihtsalt edasi. Ja siis kostab ühtäkki lavalt: „Metallica armastab teid, Tartu!“ Tundub, et Metallica mehed on lavale tagasi tulnud ja tahavad rahvast ikka korralikult tänada ka. Tagasipöördumisvõimalust väravast enam aga ei ole ning tänusõnade kuulamise asemel tuleb vooluga kaasa minna ja lasta end kodu poole kanda.

***

KAVALPEAD: Mitmed külastajad ronisid parema vaate saamiseks nõlva otsa, kust nad küll üsna kiiresti alla kupatati. Foto: Katharina Toomemets

Lugejakiri: Metallica oli äge, aga bändi nägemiseks pidin sõbra kukile ronima

Eestlased on vist üsna ära hellitatud sellega, et kui lauluväljakul kontserti kuulata, siis näed peaaegu alati ka bändi. Küll väikeste täpikestena laval, kuid siiski – on ju lauluväljaku nõlv kontserdi nautimiseks ideaalne.

Raadil nii hästi ei lähe. Selleks, et bändi näha, oleks vast pidanud sarnaselt mõne fänniga juba kella kuuest hommikul värava ees laagris olema, et saaks võimalikult lava ette minna ja midagigi näha. Napilt enne peaesinejat kohale minnes oli aga seis selline, et eriti midagi ei näinud.

Mitmed külastajad kasutasid ära endaga kaasas olnud tugevaid noormehi, kellele kukile ronida. Paariks minutiks õnnestus minulgi kontserti sõbra õlgadelt jälgida, kuid olgem ausad – nii võeti tagumistes ridades seisnud inimestelt viimnegi võimalus lavale pilk heita.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee