EVELIN ILVES: pista, Kusti, kõik on klimbid! Ehk kõige populaarsem toit (30)

Mul pole Padriku poekesse ehitatud suvekohvikus köökigi. Isegi vett pole majas sees. Aga „lõunaosariigid” on oma tahtmises kindlad ja kõikumatud. Ja temperamendi poolest hulga võimsamad kui Põhja-ja Lääne-Eesti inimesed. Mina ei suuda EI öelda ja asun nuputama, mida sellistes askeetlikes tingimustes ekskurssioonibussitäiele rahvale valmistada, et neil kõht korralikult täis saaks ning meel ka rõõmus ja rahuldet oleks.

Gruppide toitmine on omaette teema toitlustuses ja kindlasti mitte minu ampluaa. Mulle meeldib küll, kui suur hulk inimesi külla tuleb, aga hiigelpajad ja pannid ei ole sugugi erutavad. Armastan pigem nikerdada ja meisterdada, keerulised tehnikad on põnevad ja pakuvad väljakutset.

Lihtsuses peitub muidugi omaette võlu ja nii siirduvad mu mõtted kõige kodusema talupoja-või ka vanaemade toidu juurde. Üleüldse – arvake ära, mida suvises maakohvikus kõige enam kokkamisel kulub? Muidugi võid, jahu, suhkrut ja vahukoort! Klassika.

Alles sel aastal panin esimest korda iagpäevasesse koogivalikusse gluteeni-ja laktoosivaba toorkoogi. Varem sellist asja lihtsalt ei küsitud. Tundus, et ka veganid ja toortoitlased rahunesid Hiiumaale saabudes maha ja lubasid end piirangutest hetkeks vabastada. Aga sel aastal on eritoitlasi palju enam. Arvatavasti siiski mitte Otepää kuplite vahelt saabunute hulgas.

Eelmise suve lemmiksupp meie kohvikus polnud sugugi okroška, cazpacho ega porgandi-apelsini kreem vaid pesuehtne vanaemade kanasupp klimpidega.

Minu suureks üllatuseks tõstsid endale kulbitäie kuldkollasid klimpe ette ka need, kes tavapäraselt valgest jahust kui katkust eemale hoiavad. Tõsi, ega need tavalised klimbid polnudki. Sest kõvu valgeid jahuplönne mina ise suu sisse ei võta ega paku ka oma külalistele.

Üks Hiimaa vanaema õpetas mulle saare saladused, kuidas teha just selliseid supiklimpe, nagu Ilon Wikland Astrid Lindgreni raamatutesse on joonistanud. Ning millele ükski laps ealeski ei ei ütle. Õpetus tuleb selle teksti lõpus! Just seda ma oma 47-le külalisele pakkusingi, sest lõunaks sobib kana-klimbi supp koos Evelini leivaga hiilgavalt.

Muidugi lõpetab päikese käes murul veedetud lõunatunni maailma lihtsaim kodune rabarberikook, mida saab suve jooksul muuta nii marja-kui ka õunakoogiks. 47 külalise jaoks tuleb lihtsalt teha kaks plaaditäit. Seda retsepti jagan teiega järgmine kord, sest see on väärt ka pisukest ootamist. Lihtne ja imemaitsev! Retsept armastatud muinasjutuvestjalt.

Aga nüüd siis suppi rikastama:

Hiiumaa kuldsed klimbid:

250g head paksu hapukoort

1/2 klaasi nisujahu

1/2 klaasi maisijahu

2 muna (veel parem, kui 4 munakollast)

soola, tiba suhkrut, valget pipart

Sega kõik kokku, kui jääb liiga paks või õhuke, tembi vastavalt hapukoore või jahuga- ja poeta keeva supi sisse! Iga keedus saab hoobilt rikkalikumaks. Minu (lõunaeesti) vanaema oleks öelnud:

pista, Kusti, kõik on klimbid!

Head nautimist!

Evelin

Armastusega Hiiumaalt