„See oli viiel päeval nädalas ja laupäeval näidati korraga ära kõik nädala saated. Mõelge, kui palju on aastas päevi ja kui palju oli seal saates luuletusi! Mu elamine oli aasta läbi selline, et kõik kohad olid laotatud täis raamatuid, paberitükid järjehoidjaks vahel,“ meenutab Viiu saate tegemise aega.
Luulesaatest oli juba mitu aastat möödas, kui toimus üks eredalt meelde jäänud kohtumine.
„Läksin turule ja seal oli üks vene tädi, selline baabuška, kes mind nähes vene keeles hüüatas: „Oh, see olete teie! Kas see olete tõesti teie! Miks te enam ei loe luuletusi? Mina iga õhtu kuulasin!““
Viiu oli väga imestunud, et baabuška oli tema saateid vaadanud.
„Ta rääkis ju vene keeles, aga luuletused, mida ma lugesin, olid ainult eesti keeles. Luuletust ei ole üldse kerge kuulata, eriti veel siis, kui see ei ole emakeeles,“ on Viiu meeldivalt üllatunud.
Kommentaarid