Raamat

ARVUSTUS | Jane Paberiti „#ükskilihaseiliigu“ võtab küll silma märjaks, kuid huumor võidab pisarad (14)

Katharina Toomemets, 15. juuli 2019, 13:10
Jane Paberit "#ükskilihaseiliigu"Foto: Kirjastus Eesti Raamat
„Huvitav, mitu lehekülge võtab aega, et ma nutma hakkaks?“ küsisin endalt, kui võtsin kätte Jane Paberiti raamatu „#ükskilihaseiliigu“. Etteruttavalt võin öelda, et mitmel korral võttis see silma niiskeks küll, kuid pisaraid voolama mitte.

Pole vast eriti palju eestlasi, kes ei teaks Jane Paberiti lugu. ALS- iga (amüotroofiline lateraalskleroos ehk motoorneuroni haigus) võidelnud Janest sai esimene eestlane, kes sai loa sõita Šveitsi Dignitase kliinikusse, et seal teha abistatud enesetapp. Jane avameelne intervjuu sel teemal puudutas paljusid – nii neid, kes said tema otsusest aru kui ka neid, kelle arvates selline asi kohe üldse mitte ei lähe.

Samal teemal

Jane lahkus meie hulgast tänavu 28. märtsil. Nüüd on tema mõtted ja tunded saanud ka raamatukaante vahele. Raamat on kokku pandud Jane blogipostitustest. Kuigi üldiselt mulle ei meeldi sellised nii-öelda vabas vormis raamatud (Jane raamatus on sisse jäetud näiteks ka kõik emotikonid, mida ta blogipostitustest kasutas), siis sedapuhku mind see ei häirinud.

„Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne. Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest,“ kirjutab Jane raamatu tutvustuses.

Lisaks blogipostitustele on raamatusse pandud ka erinevad artiklid, mis Janest meediaväljaannetes ilmunud on. Ja kuigi võiks arvata, et raamat on kurb, siis pole see seda teps mitte. Jane keelekasutus on lihtsalt niivõrd humoorikas, et kuigi teinekord lugedes pisar silma tikub, kaob see kiiresti naerupahvakusse.

Näiteks kirjutab ta: „Või siis minna Tudu järve äärde, mis tegelikult on suur laugas ja väga ilus koht, ja ennast ära uputada. Aga sinna peab pikalt kõndima ja oleks ikka väga inetu minust see koht ära pilastada.“ Ja raamatus on palju selliseid kohti, kus Jane kirjeldab oma mõtteid ja tundeid, mis juba pisarat välja kangutavad, kuid siis huumoriga sind hoopis naerma paneb.

Oma raamatu viimases peatükis räägib Jane, et teab, milline on tema viimane unenägu, sest on seda endale sisendanud. Ja see unenägu on ilus. Lugege Jane raamatut kindlasti. Isegi siis, kui teil on õnn, et ükski teie lähedane selle hirmsa haigusega ei võitle. 

14 KOMMENTAARI

p
Piret 22. juuli 2019, 21:18
Ja mida ta siis mulle ütles? Mis ma selle teadmisega peale hakkan? Ühe iseloomuga inimesele on selline teguviis igati sobiv, paljudele aga võigas.
v
vanja 22. juuli 2019, 15:06
miks maksta tuhandeid ja sõita kuhugi pärapõrgu?laena suhkruhaige käest insuliinisüst ja ei mingit valu. uinud vaikselt ja jäädavalt
Loe kõiki (14)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee