Deivil Tserp | Eestlase diagnoos – motohull üle 50 aasta (3)

Mu noored ametivennad on mõnikord omavahel arutanud, kas kaasmaalaste pöörane rallihuvi on vingelt kihutava Ott Tänaku ja tema eduka eelkäija Markko Märtini teene. Loomulikult on mõlemad mehed aidanud rallisõltuvust süvendada, samas ütlen kindlas kõneviisis, et eestlased on juba ammu auto- ja motospordi usku. Selle mõistmiseks tuleb ajas rohkem kui pool sajandit tagasi minna.

Vaatame esmalt laia pilti. 1950. ja 1960. aastatel oli sport siinsel laiuskraadil ülipopulaarne. Näiteks Eesti ja Soome koondise poksimatši imetles sündmuste tulipunktis 5000 (!) inimest. Suuri kergejõustikuvõistlusi jälgis 10 000pealine publik. Praegu tundub niisugune huvi sõna otseses mõttes müstiline.

Kuid legendaarsel Kalevi suursõidul käis täpselt sama palju pealtvaatajaid nagu tänavu juubelilaulupeol. Mina sattusin esimest korda sellele legaalse narkootikumina mõjunud võistlusele suvel 1972.

Nelja-aastase poisiklutina ei suutnud kogu sündmuste virvarri talletada, aga isa kõrval kokkupandaval matkatoolil istudes ja hirmuäratavalt häälitsenud raudratsusid piiludes sain esimese kaifi.

Veel praegugi kangastub silme ette vägev tervikpilt. Kogu kuuekilomeetrist Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrada ümbritses läbipaistmatu inimmüür. Hea koha leidmine võistluse jälgimiseks oli keeruline, et mitte öelda võimatu!

Järgmisel suvel teatas mu papa resoluutselt: peame varem raja äärde minema. Ärkasime enne kukelaulu ja sõitsime oma Žiguliga Piritale. Sihtkohta jõudes veendusime, et me pole sugugi esimesed motohullud, kes on nii vara kohale tulnud. Kalevi suursõitu käisin vaatamas keskkooli lõpuni. See oli justkui püha üritus, mida ei sobinud mõjuva põhjuseta vahele jätta.

NSV Liidu meistrivõistlustel, mille etappe peeti ka Pirita ringrajal, tegid eestlased reeglina puhta töö. MM-radadel säranud Endel Kiisa ja Jüri Randla vingetest etteastetest kuulsin isalt, aga Lembit Teesalu, Luule Tulli, Mati Reinupi, Jüri Raudsiku, Peeter Kovali, Sulev Metsa, Jüri Preobraženski ja paljude teiste tsikliässade imelisi sooritusi jälgisin oma silmaga.

Eriliseks motofänniks muutusin siis, kui pildile jõudis mu klassivend Jaan Lajal, kellele koos mitme koolikaaslasega vaimustunult kaasa elasime. Maalisime punase värviga voodilinale paar ergutussõna ja kinnitasime lina Uues kurvis puude vahele. Jaan teadis, et oleme seal, auringil ta lehvitas meile.

Seda, mida ma toona tundsin, on sõnadega väga keeruline väljendada. Hiljem on kehale samamoodi mõjunud üks täiskasvanute tegevus. Küllap kogesid midagi sarnast ka ülejäänud 100 000 pealtvaatajat, kes nautisid igal suvel kas Kalevi suursõitu, NSV Liidu meistrivõistluste või sotsialismimaade karikavõistluste etappi.

Eesti motomehed võinuks juba toona maailma kõige teravamas konkurentsis läbi lüüa, kui nad pääsenuks kollanokkadena tugevatele võistlustele ja kohanenuks vägevate tsiklitega. Paraku olid raudse eesriide taga ebainimlikud reeglid ning mitme põlvkonna tippudel jäi võimetelagi katsumata.

Pärast Eesti taasiseseisvumist oli ringrajasõitjate rahakott sama õhuke nagu lestakala kudemise järel, sestap tegi kultusala vähikäiku. Autorallis oli meil Vene ajalgi edukaid sõitjaid, aga Märtini esiletõus ja läbilöök MM-sarjas tähendas uue epohhi algust. Nüüd jälgivad eestlased mõnuga, kas Tänak napsab MM-kulla. Tänavu tundub eesmärgi saavutamine varasemast reaalsem.