Blogid

Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas lennukilt karjuti: pime on, tehtagu tuld! 

Tõnis Erilaid, 13. juuli 2019, 00:10
Foto: PantherMedia/Scanpix
Heinrich (Heinz) Ungern-Sternberg oli jändrik mees, kes armastas noori naisi taga ajada,  kõndis ringi, ühes taskus šokolaaditahvel, teises jupp suitsuvorsti, mida vaheldumisi sõi. Peamiseks kallimaks oli talle aga lennuk – tal oli Eesti vabariigi lendurilitsents nr 2. Enda lennumasinat remontis ta Viljandi töökojas, kus ehitas ka purilennukeid. 

Lendur Ulrich Brasche oli Ungern-Sternbergi õhumasina Põltsamaal puruks sõitnud. Riia polütehnikumis inseneriks õppinud 24aastane Ernst Lemm konstrueeris uue, mis Viljandis valmis ehitati ja 12. juulil 1934 lendas Ungern-Sternberg koos temaga Tallinna asjatundjatelt lennuluba saama.

Masinal leiti kümneid puuduseid. Õhkutõusmine keelati. Ägeda loomuga Heinz läks aga õhtul koos Lemmiga aerodroomile, sõimas öövalvuri läbi ja lendas Viljandi poole minema. Varsti pärast kella kümmet õhtul oli ta Viljandi lennuvälja kohal, kus reas seisnud heinakuhjad vaid ühes suunas maanduda lubasid.

Tibas vihma, õhtu oli pime ja Ungern-Sternberg karjus all ootavatele inimestele: pange lõke põlema. Lendas teist korda üle ja nõudis veel üht tuld. Aga enne, kui see põlema saadi, kostis kohutav raksatus. Ühe tiivaga maad puutunud lennuk paiskus vastu maanteetammi ja purunes. Eesistmel olnud Lemm sai raskesti viga ja suri haiglas, Ungern-Sternberg pääses kergemalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee