Foto: Marilyn Jurman
Blogid
10. juuli 2019, 13:13

MARILYN JURMANI BLOGI | Elame perega nüüd vanaema juures, kolm põlvkonda koos (28)

Läinud teisipäevast alates elame perega taas vanaema juures. Elasime siin aastake ka pärast Rumi sündi. Kuna mul algas neljapäeval joogakoolitus, siis õpetaja, kes treeninguid läbi viib, elab meie kodus ja meie elame vanaema juures.

Kui teisipäeval lennujaamast tagasi jõudsin, pidin tuppa astudes naerust pikali kukkuma. Vanaema kolmetoalises korteris käis selline möll, et hoia ja keela. Rumi oli ilmselgelt väga rõõmus, kuna kõik tema lemmikinimesed olid koos ning ta saab nüüd minu ja Jannoga ühes toas magada. Oma rõõmu väljendas ta sellega, et kimas oma tasakaalurattaga ühest toast teise. Üldiselt on see siiski mõeldud õues sõitmiseks.

Nagu kord ja kohus tuli esimest korda külla mu õe sõbranna isa, kelle saabumise peale mu vanaema lihtsalt koridoris ninali kukkus (õnneks jäi ta terveks). Ja kuna hakkasime just kuu aega tagasi harjutama Rumi potitamist, siis tähendab see, et kõik korrad ta poti peale küll ei jõua.

Meenus kohe lapsepõlv – ka mulle meeldisid kõik ootamatud olukorrad, kui sai kuhugile koos perega minna. Selles on mingi võlu, kui mitu generatsiooni on korraga koos. Meil on üks väikelaps, üks teismeline, kaks täiskasvanut ja üks pensionär. See on vahva segasumm! Vahel kui tekivad tulisemad vestlused, siis on eriti tore jälgida seda, mille kohta ja kuidas keegi oma arvamust avaldab. Taban end ikka ja jälle mõttelt, et ka mina olin ju kunagi nii noor ning ka mina saan kunagi vanemaks.

Kui meil oleks selline suur maja, kus mitu generatsiooni elavad koos – nagu on paljudes teistes kultuurides –, siis võiks see mulle isegi meeldida. Lisaks sellele, et saad alati kellegi pealt õppida ja samal ajal olla kellegi jaoks õpetaja, on perega koos olemine ikkagi väga mõnus. See eeldaks siiski päris suurt ruumi, et saaks aeg-ajalt ka peitu pugeda.

Tulles tagasi õpetajate joogakoolituse juude, siis üks põhiasju, mis mind esimesel nädalal kõnetas, oli ühtsus. Kui laulupeol tuli lugu "Üksi pole keegi", siis olin mina kohe pisarates. Just see ongi sõnum, mis kehtib ka joogas – suurim väärarusaam on see, et oleme teineteisest eraldatud, üksi. See, kuidas terve lauluväljak laulis õlg õla kõrval sama sõnumit, et oleme koos, oli minu arust väga võimas.