Eda-Ines EttiFoto: Sohvi Viik
Mitmesugust
10. juuli 2019, 10:30

Eda-Ines Etti: igapäevaselt olen parajalt kahe jalaga maa peal inimene ja oma lauludesse põgenema ei kipu

Sel nädalal annab Ines neli akustilist kontserti Eestimaa õdusates paikades. Millised on lauljanna hommikud, kui õhtul ootab kontsert?

Eks kontserdipäevad algavad kohe hommikust teistsuguse häälestusega. Juba eelmisel õhtul mõtlen kindlasti läbi riietuse, et järgmisel päeval ei tekiks mõttetut stressi ja kiirustamist.

Enne kontserti on saanud traditsiooniks ka duši all hääle soojaks laulmine. Dušist tulev aur mõjub häälepaeltele pehmendavalt ja valmistab kõri ette õhtuseks pingutuseks.

Esinemise eel väldin magusat, piimatooteid, gaasilisi jooke. Täiskõhuga ma lavale ei lähe. Kindlasti joon rohkelt vett.

«Kus kulgeb kuu» on imeilus laul ja selle järgi sai ka teie väike kontserdituur nime. Meenutage mõnd selle loo esitamisega seotud seika.

Jah, selle looga on palju emotsioone. Ei ole harvad need korrad, mil publikus on näha pisarates silmi. Meenub esinemine eelmisest aastast, kui kuulajate seas oli lähedase kaotanud perekond. Panin lauldes silmad kinni või vältisin silmkontakti, sest kurbadesse silmadesse oli raske vaadata. Ennastki varitses oht, et hääl hakkab värisema. Aga need on tegelikult võimsad hetked – muusika peabki emotsioone tekitama.

On mõni teie laul kellegi elus olulist rolli mänginud?

Läbi aegade olen saanud kõige rohkem tagasisidet ilmselt loole «Iseendale». Just muusikalises mõttes on seda palju kiidetud. Muidugi loob see hea tunde, kui kuulajad ja ka teised muusikud hindavad su loodut.

Omaette fenomen oli Jaagup Kreemi «Tormi» uustõlgendus telesaates «Laula mu laulu». Nii palju positiivset vastukaja ei osanud ma oodata. Sain kümneid ja kümneid tänusõnu ning kirjeldusi, kuidas see versioon neid puudutas.

Ka mu venna reaktsioon oli tore, kui ta helistas ja ütles, et nüüd on küll vaja midagi ette võtta, sest naaber ketrab «Tormi» hommikust õhtuni.

Vahel tuleb laval ka pisaratega võidelda?

Paaril korral on ette tulnud. Kui esitasin «Laula mu laulu vol 1» tuuri Tartu kontserdil «Tormi», muutis publiku soe vastuvõtt ja katkematu aplaus mu relvituks. Nii et järgmise laulu «Püha Elmo tuled» esimese salmi esitamisega oli tõsiseid raskuseid. Õnneks kogusin end refrääniks.

Millist laulu esitades olete alati õnnelik? Ehk tahaksite mõnes isegi elada?

Ma olen enamasti ikka õnnelik, ükskõik mis laulu lauldes. See ei pea tingimata olema väga rõõmsameelne lugu. Olen õnnelik, kui laval on hea heli, bänd kõlab suurepäraselt kokku ja hääl on paigas. Oma muusikat esitades elan ma väga selgelt nende lugude sees. Igapäevaselt olen aga parajalt kahe jalaga maa peal inimene ja oma lauludesse põgenema ei kipu.

Kuulate mõnda oma lugu teistest enim? Või pakub mõni laul rohkem tuge?

Enda muusikat ma pigem ei kuula. Küll aga satun autoga sõites aeg-ajalt raadiost mõne oma loo peale. Vanemaid lugusid on nostalgia mõttes vahel huvitav kuulata ja muutuseid märgata.

Laulu kirjutamise protsess võib teinekord olla nagu teraapia. Kui kirjutad mingid emotsioonid-mõtted endast välja, on pärast selgem olla. Samas ma oma muusikast otse tuge ei otsi, kuid teiste artistide looming on seda küll pakkunud. Näiteks Jessie Ware’i «Wildest Moments» on mingitel perioodidel repeat’i peal mänginud ja ülipositiivselt mõjunud. Üldse on Jessie Ware tihti minu kõlarites.

Kellega koos laval olemisest unistate?

Lava jagamisel on kõige tähtsam, et muusikaliselt oleks klapp ja arusaamine. Peab tekkima mingi puutepunkt. Viimatised tuurid koos Ott Leplandiga (üle-eelmisel aastal) ja Karl-Erik Taukariga (eelmisel aastal) õnnestusidki paljuski just tänu sellele ühisosale. Kõige paremini tunnen end laval aga alati oma bändiga.

Mis käib veel suvega kaasas?

Anname teisigi kontserte üle Eesti ja plaanin ka rohkelt golfi mängida.

Viimati eriliselt hinge pugenud kultuurisündmus?

Olin tõeliselt raputatud ja vaimustuses «Tõe ja õiguse» filmist. Suurepärased näitlejad ja režissööritöö. Ei mäletagi, et varem mõni Eesti film oleks nii elavaid arutelusid tekitanud, kõigile läks korda.

Täiesti teistmoodi vaade eestlaseks olemisele oli aga «Isamaa pääsukeste» lavastuses. Lõbus vaade meie väikelinnade elule, kõva kõhutäis naeru ja terav huumor draamateatri raskekahurväelt.

Ines Trio akustilised kontserdid «Kus kulgeb kuu»:

  • Laitse Graniitvillas 11. juulil;
  • Pangodis Kiivitaja talu suvelaval 12. juulil;
  • Pärnus Ammende Villa aias 13. juulil;
  • Vihula mõisa suvelaval 14. juulil.

Esinevad: Eda-Ines Etti (vokaal), Siim Mäesalu (klahvpillid), Raul Ojamaa (kitarr)