Foto: Veiko Poks
Mart Sander 7. juuli 2019 22:46
Laulupeo vajalikkuse üle ei hakata ilmselt kunagi arutlema. Ent muutuvate aegade prisma sunnib kõike kui mitte ümber hindama, siis vähemalt uuest rakursist vaatlema ja küsitlema. Nii püstituvad iseenesest küsimused: kui laulupidu on vajalik, siis kellele ning miks?

Laulupeo vajalikkuse üle ei hakata ilmselt kunagi arutlema. Ent muutuvate aegade prisma sunnib kõike kui mitte ümber hindama, siis vähemalt uuest rakursist vaatlema ja küsitlema. Nii püstituvad iseenesest küsimused: kui laulupidu on vajalik, siis kellele ning miks?

Rongkäigud, paraadid ja protsessioonid väljendavad alati kas protesti või tänu ja on mõeldud tõstma avalikkuse teadlikkust. Kui marsivad kas homod, ristirahvas, punaarmee või ekrelased, teevad nad seda ajendatuna levitamist vajavast sõnumist, mis on kas jõuline üleolek, poliitilise võimu / Jumala ülistamine või trotslik oma meelsuse näitamine. Teisisõnu: rongkäik on mõeldud kellelegi teisele – välispidisele vaatajale.

Nii sündis ka laulupidu. See ei olnud väljakujuneva rahva ühtne, spontaanne tahteavaldus, nagu me tahaksime seda näha: tegu oli sakslaste organiseeritud ja Vene tsaari kiituseks pühendatud tänupeoga. Kui ka keegi julges loota, et sellest saab kunagi eestluse palverännak, olid need ilmselt saksa keelt kodukeelena rääkivad pastorid ja literaadid, kes hakkasid end vaimselt (ehkki pisut patroniseerivalt) seostama tärkava rahvakilluga. Et lauluseltsid ja laulupäevad olid puhtalt saksa kultuuriruumi ettevõtmised, on loogiline, et sakslased kasutasid maarahva kultuursaksastamist ära oma protestiaktsioonis venestamispoliitika vastu, ehkki aktsioon ise oli maskeeritud tsaaritänulikku vormi.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon