LAULU- JA TANTSUPIDU PILDIS | Ilmataat hoidis tantsupeolisi peaaegu lõpuni (3)

Tuleb tunnistada, et jalad olid juba esimese proovipäeva õhtuks küll nii väsinud, et tundus, nagu ei suudaks järgmisel päeval voodist püstigi saada, kõndimisest ja tantsimisest rääkimata. Aga tantsija on üks tugev tegelane ja järgmisel päeval olid kõik naerul nägudega platsil tagasi.

Küll aga tuleb tõdeda, et kui ühe tantsu algul suuremal osal tantsijatest pea kolm minutit kükitada tuleb, vaadatakse üksteisele kaastundlikult otsa. „Ma tean, mida sa tunned,“ ütlevad pilgud ringis. Kükitamine oli paari päeva järel tõesti raskendatud. Ja kui peopäeva hommikul ärkad, pastlad jalga paned ja tunned, et jalad on jube kanged, siis tantsuplatsile joostes ununeb see kõik hetkega! Siis on ainult tantsu ilu, adrenaliin ja hing õhkab, kui ilusat asja me ikka teeme!

Tänavu pääsesime me peaaegu (!) suuremast vihmast. Proovide ajal paitas (tegelikult lausa kõrvetas) meid päike nii, et tantsijate suurimateks sõpradeks olid mütsid ja ohtralt päiksekreemi. Vahepeal oli pilvi ja tuult, kuid vihm jäi taevasse. 

Täna, viimaste etenduste päeval nii hästi enam muidugi ei läinud. Esimene vihmasabin langes Kalevi staadionile keset II etendust, kui platsil tantsiti „Pihlapuud“. Selle otsa tuli kohe korralik hoovihm, mille said oma kaela võimlejad. Lava taga, tantsijate pesapaikades, läks sel hetkel muidugi korralikuks sebimiseks – igaüks otsis lähimat puud või vihmakeepi, mille rüppe paduvihma eest peitu pugeda. Mehed muigasid, et vihm sadas pisut liiga vara alla – mõned tantsud hiljem oleks plats olnud täis mehi, kes esitavad tantsu „Pikseloits“. Vot selle tantsu ajal oleks paduvihm olnud justkui tellitud lavastuse osa.

Minul isiklikult õnnestus pärast tänahommikust etendust Kalevi staadionilt kuivalt lahkuda, kuid koduteel jäin minagi vihma kätte. Hommikul ostetud uued valged sukkpüksid värvusid märgade pasteldega kokku puutudes sekundiga jalalabade juurest kollaseks ja oli tükk tegemist, et oma valget seelikut poripritsmete eest kaitsta. Sain sellega suurepäraselt hakkama, kuniks üks autojuht otsustas suurel kiirusel lombist läbi sõita, nägemata kõnniteel olevat lumivalges riides tantsijat (kuidas ta mind ei märganud – pole aimugi!).

Pisaraid jätkus Kalevi staadionil nii peaproovidesse, etendustesse, publiku kui ka tantsijate hulka. Tantsupidu, see ongi minu arm.