Lauteri pärand on määratu suur, see film oli vana mehe väike pensionipõlve sutsakas. Eesti teater oli enne Lauterit sisuliselt andekate asjaarmastajate töö ja vaeva vili. Lauteriga koos tuli distsipliin ja professionaalne suhtumine teatrikunsti. Tema võitlusest diletantluse, boheemluse ja lihtlabase komejantluse vastu võiks paksu raamatu kirjutada. Kindlasti on tema näol tegu mitte väiksema legendiga kui Voldemar Panso.
Kui pealkirja järgi paigalseis on tagasiminek, siis sellest loogikast lähtudes edasiminek on tegelikult paigalseis. Kuna aga paigalseis oli tagasiminek, siis tuleb välja, et tagasiminek on igal juhul. Seega milleks edasi minna kui tegelikult liigud tagasi? Ei tea, kas see loogika kehtib ka tänapäeva elu kohta?
Tänapäeval ei ole arglikku armastust. On mingi kooselu vorm, kus inimesed vahetavad partnereid nagu telefoni. Võib olla telefon isegi harvemini.
Sellist romantikat, kurameerimist, "sipelgaid kõhus" - seda enam ei ole. Minu vanaema rääkis, kuidas vanaisa käis suvekl tema maja värava taga, kuidas ta arglikult peale sajandat värava taga passimist söandas lõpuks vanaema välja kutsuda, jalutama! Kaks aastat kurameerisid, enne kui voodisse jõudsid.
Tänapäeval lähed ööklubisse, tantsid kolm tantsu, võtad kaks jooki, leiad kaaslase ja ongi "kooselu"..Paariks kuuks.
seda ma ju räägin, et see film on ajatu! Lausa prohvetlik. Ei ole kaasajal midagi teisiti. Ikka libahaiged ja ebahaiged ja m
mõtetud protseduurid, kui onimene tegelikult vajab teist inimest, kes teda mõistaks (Abel&Laats)
mõtttud kallis protseduurid j
See film ilmus TV ekraanile, kui olin 6-7a. plika. Naersin nii et kõht kõveras, sest tegelased olid nii koomilised! Praegu, 60a. märkan hoopis muid nüansse. Lihtinimeste arglik armastus, ületöötanud inimesed me ümber, kes vajaksid kõik loodusravi; see luulelembelise paarikese liin, mida lapsena miskiks ei pidanud; tobe mõttetu kuurortravi; "Kõige tähtsam on hankida paat" ütles tegelane, kes istub kummulipööratud paadi peal! jne. Ja Lauter on seal lihtsalt võrratu!
KOMMENTAARID (11)