Vanim laulupeoline Aino Põldmets: pole tähtis, mis maailmanurgas elan – ma jään alati eestlaseks (15)

Ainole tuli laulupisik sisse tänu vanematele. 1938. aastal toimunud laulupeost võtsid osa ka tema vanemad, mis aga jäi viimaseks II maailmasõja ja okupatsioonide tõttu. „Meie peres on muusika alati olemas olnud,” vastab ta.

Aino sõnul oli tema isa naljamees, aga viibis seltskonnas ainult siis, kui keegi tuli neile külla, et muusikat mängida. „Kui keegi tuli kas viinapudeli või kaardipakiga, läks ta alati vaikselt ära.”

Tänavu möödub 150 aastat esimesest laulupeost. Aino sõnul on selle pika aja jooksul muutunud peamiselt laulud. „Me õppisime uusi laule kooris ja tekkis tunne, et me ei saagi neid selgeks. Aga meie koorijuht pani meid kõiki ükshaaval laulma,” vastab Aino lõbusalt.

Uurides, miks selline tunne tekkis, vastab ta kerge ohkega, et laulupeo repertuaaris olevad uued laulud on üsna rasked. „Aga need on ilusad. Kui andsime kaks kontserti ära, siis me ei uskunud, et rahvale nii meeldib.” Ta tõdeb, et kuigi lugusid oli raske õppida, meeldivad lood ka neile endile väga.

Aino on korduvalt laulupeol laulnud just eestluse tunde tõttu, mis rahvapeolt kaasa tuleb. „See hoiab ühtekuuluvustunnet koos. Noored ja üleüldse väga paljud ei tunneta seda, aga massimõjul hakkavad ka nemad seda tundma. Eile just vaatasin tantsupeol, et pisike 2-3aastane tuli Kalevi staadioni väljakult ära ning hakkas ka kohe hüppama ja tahtis kõike seda sama järgi teha. Ja eks see traditsioon nii lähebki,” ütleb ta lootes, et tore traditsioon välja ei sure.

„Ärge arvake, et lähete Moskvasse tagasi ja teete kahe nädala pärast laulupeo. Selleks on vaja palju tööd teha ja pikka traditsiooni.”

Aino Põldmets kolis 1973. aastal Ameerikasse ja elab praeguseks New Yorgis, kus käib laulmas New Yorgi Eesti Maja segakooris. Ent Aino sõnul ei aita segakooris laulmine tal eestlust hoida, sest ta on värvikindel eestlane. „Värv ei muuda. Kui olen sündinud eestlaseks, siis ma selleks ka jään. See ei ole tähtis, mis maailmanurgas ma elan – ma jään alati eestlaseks,” seletades, mida tähendab termin värvikindel.

Mitmekümne aasta jooksul on Aino endale laulupeost korralikult mälestusi kogunud. Ent tänu Ajakirjanike Liidus olnud pressikonverentsile on üks meenutus kõige eredamalt meelde jäänud. „Igast liiduvabariigist olid esindajad kohal, ka Gustav Ernesaks. Ta oskas vene keelt, kuid sellest hoolimata lasi ta endale küsimused esitada eesti keeles ning vastas ka nendele eesti keeles.”

Aino meenutab, et Moskva esindaja oli võrdlemisi ülbe ja küsis: „Noh mis see laulupidu ära teha ei ole?”, mille peale oli olnud Ernesaks tükk aega vait ja vastas: „Ärge arvake, et lähete Moskvasse tagasi ja teete kahe nädala pärast laulupeo. Selleks on vaja teha palju tööd ja pikka traditsiooni.”

Küsimusele, kas ta kavatseb ka järgmisel üldlaulupeol kaasa lõõritada, vastab ta itsitades, et kui vanajumal tervist annab, siis ikka. „Mul oli lapsena väga vilets ja nõrk tervis.” Aino oli 36 tundi varjusurmas, mille peale arst ütles emale, et tema surnuid üles ei ärata, ent ometi äratas. „Ja ütlen antud situatsiooni kohta nii nagu Voldemar Kuslap: „Sa ei meeldinud vanajumalale, saatis su tagasi,” naerab ta.