Kihnu naisrühm teeb ajalugu: „Oleme esimest korda suurel tantsupeol!“ (2)

„Mõtlesime, et oleks veel eriti tore olnud, kui väljakul tantsides Eesti kaarti moodustades oleks seal ka Kihnu, mille kohal oleksimegi meie,“ räägivad kihnlased õhinal, aga arvavad samas, et tõenäoliselt ei jääks nende 12 tantsijast koosnev saaretäpike piisavalt efektselt paistma.

Ülimalt rõõmustav ja efektne on aga juba ainuüksi seegi, et kihnlased sel aastal koos teiste tantsijatega, kes kohale tulnud kogu Eestist, jalga keerutavad ja Kalevi staadionil ühiseid mustreid loovad.

„Jaa, see on esimene kord ajaloos, kui Kihnu rahvatantsurühm osaleb suurel tantsupeol!“ ütleb naisrühma juht Silvia Soide vaimustunult. Tema juured on Kihnus, aga ta on sündinud ja kasvanud Kanadas Vancouveris. 13 aasta eest leidis Silvia aga tee tagasi oma vanaema sünnisaarele. Nüüd kõneleb ta kaunist eesti keelt ja sellest, et ta on sündinud võõrsil, annab märku vaid õrn aktsent.

Silvia tegeles rahvatantsuga juba Vancouveri eestlaste kogukonnas ja nii oli asjade üsna loomulik käik, et nüüd ka Kihnus just tema juhendamisel rahvatantsurühm tegutseb.

„Eks alguses oli meil raske neid tantse õppida, sest Kihnu tantsud on ju teistsugused. Need on kohmakad ja seal ei ole ju kallutusi ja varbasirutusi,“ räägib naisrühma üks liikmetest Marju Vesik. Ta märgib, et praegugi veel tuleb ennast jälgida, et keha asend tantsides ikka õige oleks, sest vahel kipub sissejuurdunud Kihnu tantsulaad võimust võtma. Lihtne polnud ka iga nädal proovides käia, sest nii mõnigi neist käib mandril tööl või koolis.

„Mina sõitsin tihti Tallinnast kohale,“ ütleb Mari Mets.

Algul tantsiti rohkem enda rõõmuks ega püstitatud endale eesmärki kindlasti ka tantsupeole välja jõuda, aga kuna Silvia on varem Vancouveri tantsurühma ja laulukooriga Eestis laulu- ja tantsupeol käinud, olid tal seal kogetud ühtsest ja võimsast tundest unustamatud mälestused.

„Ma teadsin, mis tunne on seal olla! Nii et see oli täiesti minu isekus, mille pärast me praegu siin tantsupeol oleme,“ räägib Silvia naerdes.

Rühmakaaslastel pole selle vastu midagi, neil on oma tantsujuhti suur usk: „Me usaldame Silviat ja läheksime temaga ükskõik kuhu! Ilma temata me ei oleks tantsupeole tulnud! Ta on nii hea juhendaja! Ja ta on meiega nii hea ja kannatlik. Ei karju üldse meie peale, kui me ei oska!“

Silvia naerab selle peale ja tema tantsijad temaga koos. See, et Silvia saarel sündinud ei ole, ei tähenda, et temas poleks kihnlase verd. Ta on üks nendest.

„Ta on oma!“ kinnitavad tantsijad.

Ehkki tantsupeo tantsude õppimine oli suur väljakutse, ei teinud kanged kihnu naised endale hinnaalandust ja hoidsid sihti silme ees. Nad on väga tänulikud tantsujuht Ülo Luhtile, kes ei pidanud paljuks neile sel teel nõu ja jõuga abiks olla.

Pärast tantsupeo eelproove tundsid kihnlased küll väsimust, aga rõõm ja elevus algavast peost oli suurem.

„Silvia hirmutas meid algul ära oma jutuga, et see on kõik väga raske ja pingeline – pikad proovid ja väsitavad päevad. Mina aga küll ei tunne, et see nii väga raske oleks,“ räägib Käthlin Paju reipalt.

Kihnust saadeti Pitsid Paistvad saarekese jaoks ajaloolisele tantsupeole suure rõõmu ja parimate soovidega. Üks neist kõlas nii: „Tantsijad nied taeva suavad, kuardimängjäd katlas kievad.“