"Millest ma elan? Ja milleks? Mis meid toidab?" küsib Evelin Ilves oma värskes Toidutare kolumnis.Foto: Tiina Kõrtsini
Kolumnid
3. juuli 2019, 19:52

EVELIN ILVES: millest ma elan? Ja milleks? Mis meid toidab? (39)

Pealkirjas on eksistentsiaalsed küsimused, millele suurel suvel polegi ehk paslik vastust otsida. Aga kuna mina tegin oma elus nii olulise sammu, otsustasin viia oma meditsiiniõpingud lõpuni ehk eriarsti litsentsini, olen neid küsimusi nii iseendalt küsinud kui ka ajakirjanikelt kuulnud. Ja teema – mis meid tegelikult toidab, tagab meie tasakaalu ja õnneliku arengu? – on minu esinemiste ja loengute meelisfookus.

Ma ei räägi tavaliselt eriti palju sellest toidust, mis taldrikul ja suupärane. See on minu jaoks nii kaua ja tihedalt läbi käidud teema, et kui valida värske tooraine ja seda võimalikult vähe ja hellalt töödelda, on kõik, mis meeldib, mõistlikus koguses ka hea. Ent sellest on veelgi tähtsamaid asju, kui meie laiemaks sihiks on tasakaalus ning õnnelik ja terve elu. Peatun täna siinkohal tasakaalu ja õnne ühel olulisel sambal – eneseteostusel. Mis see on?

Eneseteostus on minu jaoks oskus teha midagi, mis tõesti meeldib, väga hästi ning see on meeltmööda teistele ka. Läheb korda või muudab nende elu kuidagi paremaks. See ei peagi olema just töö, aga õnneseened teevad oma elatise teenimiseks just seda, mis neile väga meeldib, nad on selle ala meistrid ja neil on tore fänniklubi, klientuur või toetajaskond. Kui nii hästi ei lähe, et oma meelishobi eest palka või suisa palju raha saad, võib peale palgatööd endale midagi sellist tekitada, mis vastab neile kolmele tähtsale kriteeriumile: meeldib endale, tuleb hästi välja ning läheb veel kellelegi korda. Kõik hobid, mille tulemust saab teistega jagada – olgu see muusika, maalikunst, kokkamine või romude renoveerimine – sobivad selleks hiilgavalt. Eriti just tulemuse jagamise faas on mesimagus ja laeb sind pikaks ajaks.

Eneseteostust ei pruugi pakkuda kogu elu sama asi. Kõik on muutumises. Mina olen elus nii töist kui hobidest tulenevat eneseteostust nautinud kui ka sellest teravat puudust tundnud. Viimasel juhul võib „katus sõitma hakata”. Minuga on ka seda juhtunud. Teate küll. See faas kuulub eluhariduses doktorikraadi kategooriasse. Minu jaoks on oluline olla majanduslikult sõltumatu ning ka fakt, et töö mulle meeldib ja ma saan selle käigus mõnest uudismaast halja imelise aia luua. Sellepärast läksingi ülikooli tagasi ja valisin erialaks töötervishoiu. "Oh, miks küll selline eriala? See pole ju populaarne ja on majanduslikult pigem keerukas! Pole Haigekassa tuge ega midagi..." kergitas nii mõnigi tuttav kulme.

Aga mind huvitab tervis palju enam kui haigused. Ja töötervishoid on ainus eriala Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, mis pühendunud täienisti tervisele. Sellele, et töö meid haigeks ei teeks ja me oskaksime märgata, mis hakkab meie heaolus kiiva kiskuma – soovitavalt enne, kui see kõik haigust(te)ks on arenenud. Sel erialal saab õppida ergonoomikat ehk töökoha ja -teenuste disaini, saab süvitsi end harida keskkonna, kliima ja tervise vaheliste mõjude osas ning õppida tundma tööstuses, põllumajanduses ja keskkonnas kasutatavate mürkide olemust ja mõjusid. Tundsin Roheliste kandidaadina europarlamendi debattidel osaledes neist teadmistest puudust.

Kuna töötervishoiu teenus on meie riigis kohustuslik, on see tõeline tulevikumeditsiin, kui seda läbimõeldult ja hästi teha. See teenus on veel valmis disainimata, kuigi arstid ja kliinikud töötavad. Maailmas toimb ses vallas tohutult huvitavat. Ja sinna sisse käivad ka minu lemmikteemad – toit, liikumine, elustiil...

Ootan põnevusega 1. septembrit, kui astun arst-residendina üle Põhja-Eesti Regionaalhaigla läve. Prof. Emeritus dr Hubert Kahn ütles mulle pärast residentuuri sisseastumiseksami tulemuste avalikustamist umbes nõnda: teie energiat on sellel alal vaja, põld on söötis, aga see on innovatsioonile avatud. Potsentsiaali on väga palju.

Olen päriselt ja südamest rõõmus. Ning ka muu kestab edasi – jätkan mõistlikus ja võimalikus mahus õhtusööke oma kodurestoranis ROOG ning ka kolumnide kirjutamist. Juba on mitu raamatuideedki sündinud ning ühel hetkel tuleb ka eriaalane eneseteostus töö näol. Inspiratsioon annab tiivad, mis kannavad. Kõik on uus septembrikuus. Ning vana ja kallis on ka alles.

***
Et see ülikooli sisse astumine oli parasjagu ärevaks tegev protsess, võib endale heade tulemuste puhul ühe eriti võimsa maiuse-elamuse lubada. Jagan teiega võrratut šokolaadi-trühvlitordi retsepti, mille õpetas mulle kaks aastat tagasi vabatahtlikuna Hiiumaa kodurestorani appi tulnud meisterkondiiter Nadia Niukkanen. Padrikul on see kook nüüd püsimenüüs ja kõigi šokohoolikute lemmik. Teha aga – imelihtne!

Šokolaadi-trühvlitort by Nadia Niukkanen

Põhi:

220g digestive küpsiseid, purustatud
70g sulavõid
näpuotsaga soola
peotäis kreeka pähkleid

Sega kokku ja pane võiga määritud või küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhja. Laota peale kreeka pähklid.

Täidis:

800ml vahukoort
600g tumedat küpsetusšokolaadi (Valhrona on parim!)
400g vahustatud vahukoort
maitsestamiseks vaniljet, soola, lisaks kas konjakit, Grand Marnieri või Vana Tallinnat.

Kuumuta vahukoort paksu põhjaga potis, ära keema lase! Tükelda sisse tume šokolaad, lase sulada, sega hoolega. Tõsta tulelt ja jahuta veidi. Lisa soojale massile 400ml vahustatud vahukoort, maitsesta. Kalla vormi, kata toidukilega ning pane ööks külmkappi. Kook sobib ideaalselt ka sügavkülmutamiseks ning seda saab kuumal suvepäeval jäätisekoogina serveerida. Imeline!

Head nautimist!
Evelin
Armastusega Hiiumaalt