Inimesed

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

VIDEOINTERVJUU | Ott Leplandi suhe areneb pulmade poole: „Minu kõrval on tark ja armas inimene. Olen õnnega koos.“ (56)

Anu Saagim | Video: Tatjana Iljina; Märt Niidassoo, 9. juuli 2019, 08:19
"Hommikusöök staariga" restoranis Vintage 17; Ott Lepland; Anu Saagim
Kutsusin armastatud laulja Ott Leplandi tema sünnipäeval hilisele hommikusöögile Tallinna vanalinna šikki restorani Vintage 17, kus restorani sommeljee Allan Repp õpetas Otile efektset võtet šampanja serveerimiseks pidulikel puhkudel, nagu näiteks sünnipäevadel või miks mitte ka pulmas - pudeli avamist mõõgaga ehk sabraaži.

Vaata seda videost!

Šampanjapudeli sabraaž a la Ott Lepland

Ott, oled just tähistanud oma elus 32. verstaposti ületamist. Pisut enne, kui siin lobisema hakkasime mainisid, et kui said 25, siis sulle tundus, et pool elu on elatud ja tekkis kerge paanika, et mis edasi.

Jah, ma mäletan, et olin just sel ajal Eurovisionil ja siis tundus see 25 juba kuidagi suur number. Ütleme nii, et aeg läheb edasi ja kunagi ma lohutan end sellega, et kui 60 ees on, siis see 32 on ikka väga poisike, eks ta nii on.

Kuidas 32 tundub? Tekitab see ka ärevust, et mingid asjad peaksid juba tehtud olema ja teatud piirid ületatud?

Eks mingil määral küll. Usun, et üle 30 aasta inimene võiks juba olla saavutanud üht või teist oma elus. Enda senise elu käekäiguga olen ma õnneks rahul. Olen tänulik, et olen jõudnud siia, kus ma praegu olen. Sellised põhisaavutused: oma kodu, auto on olemas.

Naine ja kass ka?

Jah, need on kõik sellised ootused, millised mul olid enda suhtes umbes seitse aastat tagasi ja need on tänaseks päevaks täitunud.

Kas lapsi on ka plaanis saada?

Ikka sooviks kunagi ka lapsi saada. Eks perekond tuleb siis, kui on õige aeg ja nad tahavad tulla. See on selline asi, mida kunstlikult ei saa.

Tänapäeval saab kõike.

On sul ka konkreetsem unistus? Kaks või miks mitte kümme last?

Otseselt ma sellist arvu ei ole paika pannud, eks elu näitab, kui palju ja kas üldse neid tuleb. Ise olen väga väiksest perest. Minu perekond oli minu ema ja on ka siiani, täna lisaks ka minu elukaaslane. Arvan, et perekond on üks väga tähtis asi ja mida vanemaks inimene saab, mida rohkem tal elukogemust on, seda suuremat rolli perekond mängib. Kui sa oled juba vanemas eas, siis on ikka hea, kui sul on elukaaslane ja lapsed, kelle poole pöörduda. Üksinda vananeda, see oleks kurb.

"Hommikusöök staariga" restoranis Vintage 17; Ott Lepland; Anu SaagimFoto: Martin Ahven

Sa oled pere ainus laps olnud. Kas sul pisut sellist individualisti tunnet ei ole külge jäänud, et oled maailma naba? Teame ju et ema on sind üksinda kasvatanud ja juba lapsest saati palju tagant utsitanud, et sinust muusikaskeenel tegija saaks.

Ilmselt olingi mingi vanuseni suur individualist. Mul on küll isa poolt kaks poolõde, aga mul pole kunagi seda õe-venna tunnetust olnud, ei ole nendega koos kasvanud. Individualism kadus ära siis, kui minu kõrvale tekkis inimene, kellega oma elu jagada. Usun, et alles siis õpid teise inimesega arvestama ja ei pane ennast nii palju esikohale.

Eks ikka, kui sul on inimene, kellega sa oma elu jagad, siis tahes-tahtmata hakkad sa tegema valikuid oma teistes toimetustes.

Paula Repp ja Ott LeplandFoto: Robin Roots

Sinu elukaaslase Paula Repi nimi on nii mõnegil seltskonnaveerul läbi jooksnud. See ei ole saladus. Samas oled mitmes intervjuus öelnud, et sa ei taha rääkida oma eraelust. Sa ei taha rääkida oma susside värvist või kassi söögieelistustest, rääkimata oma naistest. Aga midagi pole parata, oled avaliku elu tegelane, muusik ja artist. Ma ei kujutaks ette, et mina kuulaksin või fännaksin artisti, teadmata pisut ka tema eraelust. Paulast ei ole palju kirjutatud. Saan aru, et te tahate varjus olla, aga iseloomusta teda siiski mõne sõnaga, et meie uudishimu rahuldada.

Ta on väga tark, intelligentne ja armas inimene, ma olen õnnega koos. Miks me eriti tähelepanu ei soovi? Paulal ei ole tähelepanu vastu mitte midagi, aga ta ikkagi soovib, et tähelepanu tuleks tänu tema enda saavutustele, mitte  seepärast, et ta on avaliku elu tegelase elukaaslane. Mina austan seda ja see on minu meelest ääretult positiivne suhtumine. Leian ka, et oma eraelulisi aspekte ei ole kõige eetilisem promovankri ette rakendada. See sõltub inimesest. Kes seda tahab, see teeb – kes ei taha, see ei tee.

Ma ei kujuta ette, et ma hakkaks kunagi oma pulmade eel näiteks enda uut plaati müüma. Ma usun, et mingisugused asjad võiksid ikkagi elus eraldi jääda. See kõik sõltub ju inimesest, on artiste ja inimesi, kes seda teevad. Mina ise pigem hoiaksin neid asju lahus.

Võib-olla oleks lihtsam, kui tuleksite korra avalikkuse ette, annaksite paar intervjuud, poseeriksite esikaanel ja ütleksite, et teil on kõik hästi, ja siis on see tehtud. Muidu jääbki see närvesööv paparatsotamine põõsa taga. Ega seda surkimist nagunii ei jäeta. Tehke üks avalik esinemine ära ja siis on mõneks ajaks rahu majas.

Ega kunagi ju ei tea, mis tulevik toob. Äkki see meie suur intervjuu Paulaga ikka tuleb kunagi. Otse loomulikult oleme sel teemal omavahel kodus rääkinud ja Paula on ka öelnud, et kui mul on mingi tähtis sündmus ja ma soovin, et ta sinna minuga koos tuleks, siis ta seda ka teeb. Aga sellised glamuursed sitsi-satsi peod ei istu talle kohe mitte. Ma ise ka ei ole väga selline suurtel üritustel osaleja, veel vähem siis Paula. Ma katsuks võimalikult palju ikkagi kujundada seda enda kuvandit.

Ma saan aru sinu kohmetusest, aga millega ta tegeleb?

Valdkond on disain.

Mõlemad elate Tallinnas?

Jah, ikka Tallinnas.

Fakt on see, et kui te pulma vabatahtlikult ei kutsu, siis seal on helikopterid ja fotograafid puude taga nagunii passimas.

Vot ei tea, kunas see pulm ükskord veel aset leiab. Tuleb siis, kui tulema peab, aga otsest nii-öelda graafikut ei ole välja mõelnud, kunas ja mis toimuma peaks. Aga eks asjad vaikselt liiguvad sinnapoole.

Kui kerge või raske on leida sinusugusel tuntud näol või inimesel  usaldusväärseid sõpru? Mõned on kindlasti jäänud lapsepõlvest või kooliajast. Kas vahel on tunne, et sinuga tahetakse koos olla vaid sinu tuntuse pärast?

Ma olen enda lähedale koondanud või jätnud inimesed, keda ma väga usaldan, sest olen suhteliselt introvertne inimene. Ma avan inimestele ennast hästi vaikselt ja aeglaselt. Enne, kui inimene saab tundma seda tõelist Otti, siis sellega läheb väga kaua aega. Minu puhul usalduse võitmine on uskumatult pikaajaline protsess. Mul on häid sõpru küll, aga neid inimesi, keda ma saan nimetada oma tõelisteks sõpradeks, loen kokku ühe käe sõrmedel, enamus on siiski lihtsalt tuttavad.

Kas oled pidanud mõne sõbra oma elust välja ka kirjutama, sest ta on sinu usaldust kuritarvitanud?

Otseselt mitte. Ma ei ole seda küll täheldanud või sattunud peale kellegi reeturlikule käitumisele. Võib-olla on see ka sellepärast, et õpin iga inimest hästi põhjalikult tundma enne, kui ma iseennast avan. Aga kunagi ei tea. Minu arvates on see hästi selgelt tajutav, kui inimene üritab sinuga kena olla, puhtalt sinu tuntuse või avaliku tegelase tausta tõttu. Arvan, et mind ei ole ka ära kasutatud. Olen suhteliselt ettevaatlik. Ma enne ikka süvenen, kui inimest täiesti usaldan. 

Sinuga rääkides tundub ka, et sul on tugevad müürid ümber. Kas sa oled kõvasti haiget saanud? See ei tule ju iseenesest.

Sõbrad ka ütlevad, et ma olen seltskonnas, omade keskel, kordades erinev, kui avalikkuses. Ma olen ka ise seda tundnud. Kõrvetada pole saanud, aga olen suht kinnine inimene.

Turvalises seltskonnas oled siis rohkem avatud?

Absoluutselt. Ma ise arvan, et see on alateadlik instinkt. Mida aeg edasi, seda rohkem olen end avalikkusele avanud. Ise tunnen, et olen oma väljaütlemiste ja tegemistega muutunud palju ausamaks, kui ma olin näiteks 5-10 aastat tagasi. Enam ma nii palju ei pelga rääkida isegi oma pahedest, muredest või probleemidest.

Kunagi hoidsin selliste asjade avaldamisega distantsi. Olen aja jooksul aru saanud, et ausus on oluline, sest artist peab oma publiku suhtes aus olema. See kumab läbi, kui inimene on võlts või teeb midagi selleks, et kellelegi meeldida, mitte selleks, et end paremini tunda.

Olen ka muusikas võtnud pisut teistsuguse suuna. Täna teen sellist muusikat, mis mulle endale meeldib, mitte ei joondu publiku ootuste järgi. Tuleb leida kuldne kesktee. Ka laval on seda näha, kui esitad lugusid, mis sulle endale tegelikult nii väga ei meeldi, see kumab läbi. Publik tunneb selle kohe ära. Eelkõige tuleb ikka lähtuda enda sisetundest.

Sul tuli nüüd välja uus lugu „Uued ootused“. Kas see on isiklik?

Jah, on. Ise olen need sõnad kirjutanud ja muusika loomisega palju vaeva näinud. Kirjutasin alguses ühed sõnad valmis, laulsin need sisse, kuid siis sain aru, et see pole ikka päris see. Pusisin pikalt, kogusin ideid ja lõpuks valmisid sõnad, mis mulle endale pinget pakkusid ja meeldisid. Läksin, laulsin uuesti sisse ja sain aru, et sõnad said täiesti adekvaatsed.

See laul räägib hea ja kurja sõna võitlusest. See lugu räägib sellest, kuidas meil kõigil elus on selliseid perioode, kus me anname mõnele oma pahele rohkem järgi või satume elu pahupoolele ja selle tõttu kannatavad teised inimesed, meie lähedased. Tuleb leida see jõud, et end parandada ja edasi minna.

Seejärel tulevad uued katsumused. Kui sa oled inimesena paigas, siis elu peegeldab kõik sulle tagasi. Kõik sinu tegemised on peegeldus sinust endast. Kui mingid asjad lähevad valesti või nii, nagu sa ei ootaks, et nad läheksid, siis järelikult sa teed iseendaga midagi valesti.

 

Kas sul on mõnd tõsisemat murdumist ka ette tulnud?

Eks ikka on. Võib-olla pole ma veel päris põhjas käinud, aga on olnud hetki, kus ma tunnen, et motivatsioon on maas või tahaks midagi uut või muud. Et on raske edasi minna, ideed otsas või et kas mina või minu tegemised üldse kellelegi enam huvi pakuvad. Nii palju, kui ma olen oma kolleegidega rääkinud, siis see tundub olevat tüüpiline seisund kunsti- ja muusikainimeste hulgas.

See käib lainetena?

Jah. On hetki, kus mõtlen, et kas inimesed üldse mind enam mäletavad või kuulda tahavad.

Kas esinemisi on vähe või..?

Ei, kõike on piisavalt. See tulebki ilmselt kunstiinimese kiiksuna, kõik on ju tegelikult väga hästi, aga ikka närib ebakindlus põues. Loomingut sünnib mul ka piisavalt. Samas ikka tekivad kahtlused, et mida pikemalt sa avalikkuse huviorbiidis või pildis oled, seda väiksemaks sa jääd. Sa pead end kogu aeg tõestama. Uutel tulijatel on palju kergem.

Nagu värske veri oleks magusam?

Just, mida värskem sa oled, seda rohkem tuntakse sinu vastu huvi. Mida pikemalt või kauem sa pildis oled, seda rohkem sa pead end tõestama. Sa pead midagi muutma, pakkuma midagi värsket, pead hoidma ennast niiöelda vaimuvärskena. Vahel tekibki mõte, et kas minu ideed on selleks piisavalt head.

Samas tean väga hästi, et selle peale ei tasuks liiga palju aega ja energiat kulutada. Lõppkokkuvõttes, kui sa hakkad selle peale liiga palju mõtlema, siis see sööb sind ära ja hoiab tagasi. Pigem tee oma asja, mida sa teed. Lähtu sellest, millega sa ise rahul oled. Kui sa ise peegeldad endast õiget suunda, siis küll ka publik selle tänuga vastu võtab.

"Hommikusöök staariga" restoranis Vintage 17; Ott Lepland; Anu SaagimFoto: Martin Ahven

Mida sa kõige rohkem kardad? Et kustud liiga vara ära? Tõelisi staare, kes pikalt vastu pidanud on meil suht vähe - Tõnis Mägi, Ivo Linna, Anne Veski. Kas sul on ka plaan B, kui midagi peaks juhtuma? Kui loomingu karikas liig varakult tühjaks saab. Oled ju alles 32 ja sul on veel terve elu ees.

Olen kohati selline ette analüüsiv inimene. Ma ei teagi, kas see on nüüd pluss või miinus. Tundub nagu vanainimese jutt. Plaan B’d mul otseselt ei ole. Tahaks ikka elu lõpuni muusikaga tegeleda ja sellega ka hauda minna, jätta endast adekvaatne muusikaline pärand maha.

Ma olen katsunud ennast ikka arendada ka. Paar aastat tagasi läksin vokaalpedagoogika kursustele ja selle aasta suvega peaks õpingutega ühele poole saama. Minust saab vokaalpedagoog.

See ongi ju plaan B! Kui sul endal enam turgu ei ole, siis sa saad ju teisi õpetada?

Jah, kuigi see on minu puhul veel nii lapsekingades. See vilumus vokaalpedagoogika alal tuleb ikkagi kogemustega. Koolis olen nüüd vaikselt tudeerinud praktika raames ja suht alguse kohta juba päris häid tulemusi saavutanud. See on tõesti mõnes mõttes minu plaan B, aga ma tahaks ikkagi lähtuda plaan A’st. Muusikat, mida inimesteni tuua, on ikka päris palju. Mul on ka erinevaid salvestusi, mida olen nii-öelda sahtlisse salvestanud ja ootan avaldamiseks õiget hetke.

Järsku mingi luulekogu hoopis?

Ma sõnade suhtes nii vilunud ei ole. See kirjutamine on pigem selline protsess, mis on minu puhul väga aeganõudev. Kui viis sünnib hetkega, siis sõnad sünnivad nädalate või kuudega. Tavaliselt olen pöördunud luuletajate poole, kas siis Aapo Ilves või Maian Kärmas.

Siis peab pärast ju nendega raha jagama?

Eesti mõistes ei ole need summad nii kolossaalsed, et peaks hakkama jubedalt endale krahmama. Raha ei ole minu jaoks olnud kunagi primaarne. Ükskõik, mis see teostus maksab, minu jaoks on tähtis lõpptulemus – kuidas see kõlab ja välja tuleb, lõpp-produkt on oluline. Ma olen nõus ka rohkem panustama, peaasi, et oleksin lõpptulemusega rahul. Muidugi on inimesi, kes võtavad loomingu tegemist, kui äri. Mina vähemalt hetkel veel nii ei mõtle.

Kas sul mänedžer ikka on?

Jah, teeme Danel Pandrega koostööd. Minu vastutada on loomingulisus ja artistlik pool, Daneli vastutada on manageerimine.

Kus sa võiksid paarikümne aasta pärast olla?

Eks iga artistil on salaunistuseks Eesti piiridest välja murda. Vot ei tea. Unistamist ei tasu muidugi lõpetada, sest kunagi ei tea, mis elu toob. Samas tuleb olla ka piisavalt realist selleks, et aru saada, et ega ju seal välismaal sind keegi ei oota.

Eriti, kui sa eesti keeles laulad.

Just. Siin on ühiskondlik positsioon, sa oled inimestele teada tuntud ja ma ei kujuta ettegi, et ma jätaks selle kõik nüüd sinnapaika ja läheks kuhugi Ameerika Ühendriikidesse õnne otsima või Suurbritanniasse.

Aga eks ikka kripeldab, et äkki kuskil keegi kuuleb või näeb?

Muidugi. See on 90% artistide soov olla globaalselt tunnustatud.

Saada siis vähemalt Venemaalegi!

Seal peab vene keelt oskama. Inglise keelega ei tee seal midagi, laula nii hästi kui tahes.

Miks sa siis koolis ei õppinud vene keelt?

Hea küsimus. Ei olnud piisavalt tark selle jaoks. Nüüd tagantjärgi muidugi õpiks. Kunagi ei ole hilja alustada. Näiteks Uku Suviste on väga tubli, on vene keele mingilgi tasemel endale selgeks teinud. See on väga suur samm juba selle poole, et suure Venemaa estraadilavade uks natukenegi praotuks.

Kaval. Milleks minna läände, kui saab itta.

Absoluutselt. Väga õige samm tema poolt. Kui sa õpid uusi keeli, siis sa ju arened ka inimesena.

Kuulake lapsed!

Ega kunagi ei tea, võib-olla lähen isegi millalgi veel vene keele tundi.

"Hommikusöök staariga" restoranis Vintage 17; Ott Lepland; Anu SaagimFoto: Martin Ahven

On sul hirme?

Unustuse hõlma vajumine.

Mul on sulle paar head nippi tagataskust välja võtta. Järgmine kord intervjuud andes, võta paljaks! Parim, kui koos pruudiga seda teete. 

Ahh, see on selline lühiajaline kuulsus.

Ei ole ta midagi. Veebiavarastusesse jääte forever paljalt pöörlema. 

Ei tea, kas sellepärast siis ka rohkem esinema kutsutakse, kui me pruudiga kuskil esikaanel paljalt poseerime.

Jumal, kuidas kutsutakse! Ma tahan küll näha sind laval lõõritamas ja samal ajal vaimusilmas ette kujutada milline sa paljalt välja näed. 

Ega ei tea jah, mis see elu toob. Võib-olla tulebki ükspäev end paljaks kiskuda. Pigem on kõige suurem hirm ikkagi see, et ühel päeval kedagi enam ei huvita, mida sa teed. Mina lohutan ennast sellega, et kõik on inimeses endas - tegemistes ja mõtlemises kinni. Kui sa oled jätkuvalt sellise positiivse ellusuhtumisega, ise arened, otsid enda täiendamiseks ja kogemuste saamiseks, tarkuse kogumiseks võimalusi, käid ajaga kaasas, siis kõik on hästi.

Ei ole midagi, vaata kui popp oli Üllar Jörberg, kogu aeg tatsus oma liistudes. Tõnis Mägi ja Ivo Linna samamoodi.

Nende suur pluss on ka see, et nende ampluaa on nii lai. Näiteks Ivo Linna, ta on ju laulnud pea kõiki žanreid.

Miks sina kõike ei laula?

Võib-olla hakkan.

Paned umpat, valssi, kaera-jaani ja siis vahepeal laulad ka mõnd oma laulu?

See oli kuidagi ajastule vastav. Oli mingi aeg, mil olid näiteks umpalikumad lood populaarsemad. Tuleb osata ajaga kaasas käia, mitte jääda paigale tammuma, peab olema loominguline. Tuleb leida viis, et kombineerida kaasaegsust oma muusikalise maitse ja muusikalise tahtega. Selle muusika, mida sa parasjagu teed, helikeel peaks olema ikkagi kaasaegne.

Jube raske on kõigile meeldida. Ei saagi.

Ei peagi kõigile meeldima. See on vana tuntud tõde, et ei saagi kõigile meeldida.

Kui sa meeldid kõigile, siis sa ei meeldi kellelegi.

See siis tähendabki tegelikult seda, et inimesed ei huvitu sinust. Vähemalt mina olen sel arvamusel, et tuleb kaasata sellist kaasaegset helikeelt, loomingulises mõttes. Näiteks uusi põnevaid produtsente, mis on artistide seas praegu väga populaarne. Kui vanasti oli nii, et tuldi bändiga kokku ja mängiti koos kõik lood sisse, siis nüüd on üks kindel inimene, kes ühe loo ära arranžeerib ja paneb selle muusika kõlama. Selles mõttes on ajaga kaasas käimine hästi oluline.

Mida sa poleks kunagi nõus karjääri nimel tegema? 

Ma arvan, et oma perekonda ma maha ei müüks karjääri nimel. Samas on normaalne, kui sa oled mõne ajakirja kaanel koos oma kallitega ja annad ehk suht avameelse intervjuugi, kuid sedagi vaid teatud piirini.

Ajakirjanikku külla ei kutsuks ja temaga koos šampanjavanni ei roniks?

Ei, ajakirjanikku külla ei kutsuks ja vanni ka ei roniks. Tuleb jätkuvalt näha vaeva ja teha niivõrd head asja, et ei peaks ajakirjanikuga vanni ronima. Seepärast peabki ajaga kaasas käima ja vahest oma mugavusstoonist välja astuma. Sel juhul sa ei pea promo või odava reklaami nimel tegema midagi sellist, mida sa tegelikult päris õigeks ei pea.

Kas sind rahapatakaga on võimalik uimaseks lüüa?

Jah.

Rääkisid, kuidas muusikuna areneda ja olla parimast parim. Sul sünnivad uued žedöövrid siiski suhteliselt harva, miks?

Ütleme nii, et see käib periooditi. On perioode, kus looming tuleb kergemini, teinekord mitte. Selle kümne aasta jooksul, mil ma olen muusikamaastikul tegus olnud, on olnud perioode, kus ma mõtlengi pingeliselt sellele, et mis võiks olla järgmine lugu, mida avaldada. Kuulan oma lugusid, salvestusi ja tõden fakti, et siin ei olegi midagi sellist, mis kuidagi kõnetaks.

See kõlab küll masendavalt.

Masendavaid hetki on tõesti olnud. Aga siis on õnneks ka perioode, kus on loomingut rohkem. Kuulan demo ära ja mõtlen, et sellest saaks midagi väga lahedat. Ma olen pigem selline mitte kõige kiirem oma lugude realiseerija, aga ka võib-olla mitte kõige aeglasem. Viimasest singlist on möödas aasta, see on päris pikk aeg. Eks eelmise aasta pool aastat võttis ära ka näosaade, kuhu ma väga palju panustasin.

Ott Lepland näosaatesFoto: TV3

Ma mäletan, et sa enne seda ütlesid, et seekord sa võidad.

Seda ütlesid kõik osalejad, see oli reklaamijutt.

Sul läks ju hästi, jäid teiseks.

Jah, ütleme nii, et see finaalinumber ei õnnestunud, aga see selleks.

Ott Lepland ja Paula Repp - romantiline hetk puhkuselFoto: Instagram

Oled ka usin reisisell. Hiljuti käisid Kuubal ja Mehhikos koos pruudiga.

Selle aasta alguses oli tõesti palju reisimist. Kuuba oli väga lahe kogemus. Reisimine on selline asi, mis minu jaoks palju maailmapilti ja silmaringi avardab. Näed, kuidas teised inimesed elavad ja Eestisse tagasi tulles saad aru, et tegelikult on siin kõik hästi.

Samas, seal Kuubal on kõik võrdsed, ei ole seda ühiskonna kivistumist ega klassivahesid. Imestasin, et seal oli väga turvaline. Käisime öösel äärelinnades ja hagulites jalutamas. Inimesed olid nii sõbralikud ja kutsusid meid igale poole kaasa, et miskit põnevat näidata. Kuubalased on hästi avatud suhtumisega. Kuid eks nad riiklikul tasemel ikka natuke koorivad ka turiste. Kuid see on arusaadav, sest turism ongi nende ainuke suuremat sorti tuluallikas.

Kuubal oli mul kahju, et ma ei oska hispaania keelt. Inimesed tulevad sinuga rääkima. Sa näed, et nad nii väga üritavad sulle midagi positiivset seletada ja ise tahaks ka vastata, aga ei oska keelt.

Vene keelest järgmine ongi siis hispaania keele õpingud?

Just. Elukestev õpe oleks kõigile soovituslik.

Samal teemal

6. juuli 2019, 17:29
VIDEO | Carmen Pritsoni uskumatult karm, kuid aus vestlus 11aastase pojaga arvutisõltuvusest
30. juuni 2019, 12:25
VIDEOINTERVJUU | Baari-Madis: minu vihkajad on tegelikult minu suurimad kapifännid
28. juuni 2019, 00:41
VIDEOINTERVJUU | Ingrid Margus: näitlemine pole kunagi seotud valetamise või enda eksponeerimisega
28. mai 2019, 10:16
VIDEOINTERVJUU | Näitleja Margus Prangel: kindlasti annab iga mehe elule vürtsi juurde keskeakriis ja naised

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee