Oma õpetajat portreteerivad GUIDO KANGUR ja ANDRUS VAARIK: „Mind poleks olemas, kui mu teele ei oleks sattunud Merle Karusoo!“ (7)

„Merle Karusoo ei kaota don Quijotena usku, et teater saab maailma siiski paremaks muuta. Ja saabki tegelikult, kui sellesse uskuda ning mitte mugavaks muutuda,“ arutleb näitleja Andrus Vaarik, kes on olnud lavastajale ja õppejõule Merle Karusoole nii inspitsient, assistent, õpilane kui ka näitleja tema trupis. „Ning see, et Merle Karusoo saab 75aastaseks, tundub täiesti uskumatuna. Minu jaoks on ta tulihingeline humanist. Seda, et vanus on üksnes number, tõestab Merle erakordselt hästi.“

Kui Karusoo usub, et teater saab maailma paremaks muuta, siis Andrus omakorda on välja öelnud mõtte, et teater on suurem kui elu. See kõlab kui edasiarendus Karusoo teatrikreedost ja õpetussõnadest. „Minu jaoks on küll teater suurem kui elu,“ tõdeb Andrus. „Teater võiks olla küll natukene targem, natukene kultuursem, natukene sallivam ja hoolivam, natukene kontsentreeritum ja natukene südamlikum kui elu. Ning usun, et oma parimatel hetkedel teater seda kindlasti ongi.“ 

Nois valemeis ei mõelnud kindlasti see Andrus Vaarik, kellest sai 1978. aastal lavakunstikooli X lennu üliõpilane. Ega teisedki verisulis näitlejaks pürgijad. „Kui me lavakooli tulime lootuses möllata ja kuulsaks saada, siis Merle Karusoo käe all selgus, et äkki meist võivad isegi loojad saada,“ muheleb Andrus. „Ta tutvustas meile seda, et kergelt saadud rõõmud ei maksa midagi ning äkki me saime aru, et kui me jätkame seda teed, mille otsa peale Karusoo meid juhatas, siis võivad meist ühel päeval isegi isiksused saada. Ning meist võivad saada näitlejad – ajastu kroonika ja südametunnistus, nagu Hamlet ütles. Et see võimalus on meil olemas.“