Blogid

TOP10 Eesti kultusfilmi: Helen Kõppi filmidebüüt ohus? Keegi ei taha „Õiglusele“ raha anda! (20)

Ohtuleht.ee, 28. juuni 2019, 13:19
Kas väga hea näitleja Heleni film ei ilmugi?Foto: Erki Pärnaku
Abielusaatest tuntuks saanud Helen Kõpp on küll enda sõnul väga hea näitleja, kuid action-film „Õiglus“ on tõsises rahahädas. Hooandjas sihiks võetud 2000 eurosele lisatoetuseni, mille eest lubatakse toetajaid kutsuda esilinastusele ja ära märkida filmi lõputiitrites, pole väga huvilisi tulnud.

Filmi lavastaja, stsenarist, produtsent ja peaosaline Toomas Aria on filmi iseloomustanud järgnevalt: "Film räägib mehest kes saab vanglast välja ja hakkab oma õiglust tagaajama ja tahab kättemaksta politseinikule kes pani ta vangi kuriteo eest mida ta ei sooritanud ja liitub narkogruppiga kes on politsei poolt taga otsitav ja koos narkogruppiga toimuvad põnevused, intriigid ja tagaajamised ja siis ajapikku mõistab mees, et kättemaks ei too midagi head ja otsustab puhtalt lehelt uuesti alustada aga, et puhtalt lehelt alustada peab ta oma kriminaalse mineviku kustutama ja et oma kriminaalne minevik kustutada otsustab ta politseiga koostööd teha ja see narkogrupp politseile kätte mängida." /kirjapilt muutmata/

1.     Don Juan Tallinnas (1971) – ligi tund aega kestev laulufilm seob Don Juani legendi ja tänapäeva, filmis puudub igasugune sisu, kuigi kindlasti omab film korralikku nostalgiapagasit riietuse ja toonase vanalinna vaadetega. Ajakiri Sovetski Ekran nimetas Don Juani 1973. aasta küsitluse järel Nõukogude Liidu kõige halvemaks filmiks.

2.     Varastati Vana Toomas (1970) – sama au jagas Don Juaniga seiklev Vana Toomas ehk 1973. aasta kõige halvem nõukogude film. Stsenaariumi autoriteks oli muuhulgas küll Eri Klas, Enn Vetemaa, Sulev Nõmmik, peaosas hiilgas Kaljo Kiisk, kuid film ise oli parajalt õudne. Filmi ainsaks plussiks on verinoore Ivo Linna esitatud laulud, kuid muus osas võib Sovetski Ekraniga nõustuda.

3.     Navigaator Pirx (1978) – poolakate eestvedamisel valminud ulmefilm pole ju tegelikult halb film. Robootika seaduste filosoofilist olemust lahkav film sai heliriba Arvo Pärtilt, stsenaarium legendilt Stanislaw Lemilt, lõpustseen rebenenud kätega robotist on igal 30-40-aastasel meesisikul õudusunenägudes. Ometi on Pirx endiselt sagedane külaline filmiviktoriinidel, kus küsitakse alati ühte küsimust:
„Milline film võitis Trieste ulmefilmide festivalil peaauhinna Kuldne Asteroid Ridley Scotti filmi Alien ees?“ – vastus ongi Navigaator Pirx. Alien on siiani filmiajaloo tähtteos, Navigaator Pirx mitte enam niivõrd.

4.     Klaasikillumäng (1985) – tänapäeva lastel on ilmselt sellest raske aru saada, kuid kunagi sai multifilme vaadata täpselt paarkümmend minutit kell 19 õhtul. Hea oli, kui multifilme näidati pool tundi. Halvem, kui lühemalt. Veel halvem, kui näidati Klaasikillumängu, seda eriti mustvalge teleka korral.

5.     Tappev Tartu (1998) – Ilmar Raag lubas teha Eesti ajaloo halvima filmi. Suure pingutusega tal see ka peaaegu õnnestus, sest Tappev Tartu on vaieldamatult väga hea meelelahutus kategooriast „nii halb, et hakkab juba hea“. Samas hilisemast filmiajaloost loetakse mingil põhjusel Eesti halvimaks filmiks „Kuldrannakest“ või „Täna öösel me ei maga“. Aga need vist üritasid päriselt head olla.

6.     Attack Of The Killer Beer Yoghurt 2 (2000) – siinkohal on filmi väljalaskeaasta kerge küsimärgiga, sest artikli jaoks konsulteerinud Fraktsioon Õ liige ei mäletanud ka täpselt, et mis aastal see film välja tuli. Küll on teada, et see ilmus hiljem Maleva ja Tujurikkujaga kuulsaks saanud seltskonnalt enne Tapja Õllejogurti rünnaku esimest osa. Tõeline C-kategooria film puise inglise keele ja teadlikult halva näitlemisega. Kellel on sellest koopia alles, palun anda loo kommentaarides teada.

7.     Karu t*ra (2001) – kunagi oli Eestis ka enda pornofilmitööstus. Kahjuks või õnneks oli see piisavalt hirmus, et suurt tuult see tööstus tiibadesse ei saanud. Filmis osalesid Grupi-Kati ja Riista-Max, lisaks veel üks tüsedam naisisik. Meespeategelasel tekkis probleeme erektsiooniga, naispeategelasel oli probleeme hemorroididega ja kogu moodustis oli seksuaalselt erutavast lõpptulemist valgusaastate kaugusel. Heliribana lisandus veel ka Petsi ja Korstna kustumatu jorisemine. Ilmselt aitaks see film tõsise pornosõltuvuse vastu, kuna võtab ära igasuguse isu midagi vaadata.

8.     Tulnukas (2006) – senise nimekirja kindlasti kõige parem, populaarsem ja professionaalsem film. Kõnekeelde tõi Tulnukas ilmselt sama palju fraase, kui Kevade, Viimne Reliikvia ja Siin me oleme kokku. Lisaks astusid lavale Ott Sepp ja Märt Avandi, Rasmus Merivoo sai selle eest diplomi ja Uku Uusberg moodustas kustumatu laulu siuru luuletajate romantilistest naginatest oblikate vahel.

9.     Püha Tõnu kiusamine (2009) – ilmselt kõige rohkem lahkarvamusi tekitav film Eesti filmiajaloos. Kui Eesti Ekspress üritas mõne aasta eest kokku panna Eesti kultuuriajaloo 25 kõige olulisemat saavutust, siis oli ühe kandidaadina seal sees ka Püha Tõnn. Pooltväide tõdes, et välismaal teatakse Eestit just selle filmi järgi. Vastuväide omakorda, et keegi pole tegelikult seda filmi näinud ja mitte keegi ei ole ka tegelikult filmist aru saanud. Ja kui on, siis ilmselt valetatakse. Võitis vastuväide. Filmi populaarsusele kindlasti lõi põõna ka õnnelik õnnetus kinosaalist, kui Solarise kinosaali laeplaadid alla sadasid. Õnneks oli film piisavalt ebapopulaarne, et saalis polnud ühtegi inimest.

10.  Elu hammasratastel (2017) – Henrik Normanni debüütfilm šokeeris pikkuse (2,5 tundi) ja täielikult arusaamatu sisuga (lugu ansambli Respekt tegevusest, kus Kerdo Mölderit mängis näitleja ja tema ise). Film kadus kinodest kahe nädalaga, sest keegi ei suutnud seda filmi (vähemalt selliselt, et alkohol veres ei ületaks ühte roosilehte) lõpuni vaadata. Õnneks on film edasi videolevis ja trendikamates piirkondades korraldati korteripidusid, kus tehti filmi ühisvaatamist.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee