Teatrikunstnik Iir Hermeliin: „Ma pole nii rabavalt koledat kujundust kui „Kirvetüüle“ kunagi varem teinud.“ (8)

„See tükk nägi alguses jube lihtne välja – täiesti süütu ning ei olegi midagi erilist vaja,“ naerab lavastuskunstnik Iir Hermeliin, kelle kujundatud hiigellavaruumis esietendub täna õhtul Vanemuise teatri suvelavastus „Kirvetüü“. „Kui veel selgus, et teeme seda Tartus, mitte Setumaal, käisin seda kohta Estiko Kammivabrikus vaatamas ning kogu apokalüptiline trööstitus oli sellesse ruumi juba sisse kirjutatud. Arvasin, et ei olegi midagi vaja ning siis hakkas tulema! Ma ei tulnud selle pealegi, et see muutub nii keeruliseks.“

Tulema hakkas nii hoogsalt, et rabavalt rämeda lavaloo „Kirvetüü“ jaoks on lavaruumil pikkust 45 meetri jagu. Lisaks aga on Kammivabriku tehaseruumi rõdul veel pea sama suur teise korruse lava. „Umbes sama pikk, kui oli Emajõe Suveteatri „Hucki“ lava aastaid tagasi,“ võrdleb kunstnik. „See on samasugune lava kui Alexela kontserdimajas – hästi lai, kuid väga kitsas. Sügavust ei ole üldse. Publikuosa on samuti hästi lai, sestap püüdsime teha niimoodi, et mäng käiks vasakul-paremal-vasakul-paremal ja et keskelgi toimuks midagi.“ 

Ole aga vapper ja kujunda kõik ära! Ning Iir kujundas mühinal. „Tõesti, see on tohutult keeruline lavastus,“ tunnistab Iir muiates. „Lugu hakkas täiesti oma elu elama, meie püüame kogu aeg ohjadest kinni hoida, aga tundub, et lohiseme sabas.“ 

Iir meenutab, et kõik algas sellest, kui lavastusmeeskond avastas tehasehoone kaja, mis iga sõna hoogsalt võimendas. „Tekstist ei saanud mitte midagi aru,“ jutustab Iir. „Riputasime musti kangaid ja nüüdseks oleme selle saalikese mässinud lihtsalt musta rüüsse. Enne seda oli seal päris laheda meeleoluga troostitus: kõle ja kivine ja tuhaplokine. Nüüd on see pehmenenud.“