Teatrikunstnik Iir Hermeliin: „Ma pole nii rabavalt koledat kujundust kui „Kirvetüüle“ kunagi varem teinud.“ (8)

vist üks järjekordne morbiidne lavatükk, ropendamisst ja labasustest pulbitsev, pärast on tunne, nagu oleks kalli raha eest pangetäie solki kaela saanud. Fred Jüssi ütles kord tabavalt: "Ma ei taha minna teatrisse, kus on tunne, nagu mind oleks käperdatud." Jah, ka natrualism on kunstižanr, kuid mitte minu jaoks.

No seto keel on ikka väheke peenem asi kui soome keel. Kirvõs, kirvõ, kirvõst - nii on seto keeles. Ja muidugi on ka õ-häälikul oma spetsiifiline, kirjakeele omast erinev kõla.

eesvokaalid on i, e, ü.ä. Tagavokaalid a, õ, ö, . O on neutraalne, (proovige ise järele, kuskohas tel suus häälikud moodustuvad kas suu eesosas või tagaosas, on ka veel liigitus kõrged, keskkõrged, madalad). Murdekeeles ühildub kõrge häälik kõrgega jne. sega tütär. päiväkene, noorõkõnõ

Kui sõna esimeses silbis on kõrge eesvokaal (i), siis teises silbis peab olema samuti kõrge vokaal (e). Oleks näiteks sõnad "kolme", "koolema", siis kõlaks see seto keeles "kolmõ", "koolõma", sest o on madal tagavokaal. Selle nähtuse nimetus on häälikuharmoonia (ehk häälikuühildumine).Seda kohtab palju soome keeles, mis on arhailisem kui eesti keel. Seega "kirve" on setukeelselt õige.

muidugi on kõige lihtsam kõrge mätta otsast kritiseerida ja ise mitte midagi teha - äkki keegi veel kritiseerib

ja see ei kutsu vaatamagi. Keelemurre ei ole solkimiseks mõeldud. Kirvõtüü mitte Kirvetüü

kas näitlejate töö ja kujundajate oma peab siis odav olema