„Liblikad olid ikka kõhus, kui oma partneriga tantsuplatsile jooksid ja „Tuljakule“ asusid!“ meenutab Kadri Voorand oma esimest tantsupidu.Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
26. juuni 2019, 17:00

MINU LAULU- JA TANTSUPIDU | Kadri Voorand: vanasti kutsuti inimesi ruuporiga kohale (2)

Laulu- ja tantsupidu on Kadri Voorandi sõnul osa tema identiteedist. Ta on sünnist saadik emaga kõikidel pidudel kaasas käinud ning ka täiskasvanuna jätkanud seda traditsiooni. „See tunne, mis valdab kaare all ühe laulja vaimus ja kehas, on kirjeldamatu!“ ütleb Kadri.

Kadri on käinud rahvapidudel enamasti lauljana, kuid on osa võtnud ka pealtkuulaja ja tantsijana. „Olen tantsinud tantsupeol kaks korda keskkooli ajal – ka see oli vägev kogemus!“

Kadri on pärit Haljalast, mistõttu oli tal enda sõnul eelis viibida maatüdrukuna põnevas Tallinna linnas mitu päeva kauem kui lauljatel. „Liblikad olid ikka kõhus, kui oma partneriga tantsuplatsile jooksid ja „Tuljakule“ asusid!“

Kadri on tänavusel peol taas kaasatud heliloojana, mis on tema sõnul uskumatu: „See on niivõrd suur au, et ma pole päris lõpuni kindel, kas ma olen selle ära teeninud.“ Ta lisab, et on andnud endast kõik, et luua muusika, mida saab hingest laulda. „Ja ka mehed saavad hingest laulda – sellega sa ei jää vahele. Säärane tunnete vallandamine pole ju piinlikkust tekitav, vaid äärmiselt rikastav. See on kogemus, mida on patt jätta kaare alt võtmata!“ innustab ta.

Kõige eredam mälestus rahvapeost on tal ajast, kui ta oli tüdrukutirtsuna seal koos oma emaga. „Oli 90ndate algus ja see oli kahepäevane pidu. Öötunnid olid juba kätte jõudmas, kuid laul kaare all aina kestis. Üritasin suurte inimeste vahel kaasa laulda,“ ütleb Kadri. „Korraga otsisid kõik oma kottidest välja välgumihklid ja kui ma õigesti mäletan, siis mõnedel olid suisa küünlad või valguslambid kaasas, millest moodustus peade kohale tähistaevas.“ See vaatepilt meenub Kadrile iga kord kaare all olles.

„Eks nalja on ka palju saanud! Vanasti polnud ju telefoni ja ainus võimalus lootusetult kadunud tegelasi otsida, oli läbi lauluväljaku taguse ruupori. Põnevad olid jooksmised, et jõuda kohusetruult Kalevi staadioni proovidelt ja etendustelt laulukaare peaproovidesse. See jääb eluks ajaks meelde, kuidas ma jooksin higistades läbi Kadrioru, kuni jõudsin laulukaare treppidele.“