Blogid

ARVUSTUS | „EILE VEEL“: heleroosa ninnunännu biitlite muusikaga 

Dannar Leitmaa, 26. juuni 2019, 12:52
Kena neiu on armunud, aga mühkam ei saa sellest aru, vaid laulab biitleid.Foto: Forum Cinemas
Nüüd on neid kolm – filme, millelt olen poole pealt ära kõndinud. Tere tulemast auväärt seltskonda, "Yesterday" ehk "Eile veel".

Enne filmile minekut küsisin Forum Cinemase programmispetsialist Henryku käest, et kas tegu on hea muusikafilmiga nagu Elton Johnilt või halvaga nagu Queenilt. Teate ju küll neid filme, kus sisu suurt pole, aga meelelahutusfirma saab ühes harus müüa filmi ja teises harus müüa muusikat, panna reklaam veel juurde, pärast veel näpuotsaga nominatsioone auhindadelt ka, fännid vaatavad, valavad pisara ja raha tuleb.

Samamoodi saavad ka filmi peategelased ehk muusikud raha juurde, mis on ju seal 70ndate vanuses igati kasulik, sest hologrammid ei ole veel piisavalt vinged, plaate muidu enam keegi ei osta ja enda külmetunud liigeseid kuhugi Ida-Euroopa lauluväljakutele ka enam vedada ei viitsiks. Või, veel hullem, bändi see andekas põhinägu on üldse siit ilmast lahkunud ja asendusmees pole päris see. Eestis tegi seda väga osavalt muusikal "Ruja", millest ma mäletan ainult Rannapi kangelaslikku lahkumist, duši all olnud paljaid rindu ja Alenderi valulist nägu. See on igati loogiline, sest Alender on surnud ja vastu vaielda ta ei saa. Täpselt samamoodi kui Freddie Mercury Queeni filmis.

Ma nüüd täpsustan Elton Johni ja Queeni vahe taaskord ära. Elton Johni film omas mingitki sisu ja isiku enda nägemust. Queeni filmis oli peategelane justkui iseloomuta nukk, millel polnud muud pointi kui olla vaevatud näoga ja olemusega, et siis saaks vahele panna sigahead muusikat.

"Yesterday" ei tee isegi seda. Väheandekas noormees Jack satub mingil imelisel hetkel bussi ette ja ta avastab end maailmast, kus keegi ei tunne biitlite laule. Vupiduu, mees hakkab kohe tegema biitlite laule ise ja nii saab ta vaikselt populaarseks. Filmil sisuliselt sisu polegi. Kui välja jätta ilmnähtav romantikaliin, kus ebaeduka ustav mänedžer on temasse armunud, aga laulja ei saa sellest kuidagi aru. Sisse veel veidi misterbeanilikku janti ja situatsioonikomöödiat. Kui Queeni filmis oli sisu eest vastutama pidanud vaheklipp piisavalt lühike ja laulud päästsid paljut, siis siin on jant põhiline ja biitlite laulud saavad pilti mõne üksiku taktiga. 

Ja siis tuleb Ed Sheeran. Kui film on Universal Picturesi produtseeritud, mis kuulub samasse gruppi Universal Musicuga, millele kuulub biitlite õigused, siis Sheeran on ju Universali suure konkurendi Warneri artist. See on ka filmi ainus veidi suur üllatus. Sheerani ekraanile tulek meenutas veidi USA sarjade keerulisemaid hooaegu, kui keegi enam sarja ei vaata ja nii üritatakse sarja cameo-esitustega päästa. Ehk saabub kuulsus, peategelane ütleb „oh, my god, it is (pange suvalise staari nimi)“, seepeale teevad teised tegelased totraid nägusid või mängivad stoiliselt „ahah, kes see on“-naljale, mille taustal naeratab kuulsus ebalevalt. Ed Sheeran on ekraanil täpselt sama ebamugavalt naeratav.

Lisaks tuleb juurde ka arvukalt kaubanduslikult valitud vihjeid, sest ega ju ühest korrast ei piisa teatamast, et ilma biitlite reklaamita maailmas pole Coca Colat, vaid ainult Pepsi ja mõistagi on see justkui väga halb. 

Kellele see film sobiks? Ilmselt neile, kes otsivad nunnut muinasjuttu, kus kõik läheb justkui hästi, poiss leiab tüdruku ja isegi biitlid maailmast kustutanud kataklüsmist Venemaale elama sattunud lugude tegelik autor ei suuda staari tähelendu pidurdada, kuna kõige tähtsam on armastus ja usk endasse ja blääblääblää. Romantikat saab filmi ajal kuskil tagapingis kuhjaga teha, sest ega ekraanilt nagunii midagi olulist seepärast nägemata jää.

Lisaks muidugi ka lavastaja Danny Boyle ja tema nägemus Britanniast, kus kõik on mahedalt ilus, seintel ei ilutse grafiti ja kuritegevust sisuliselt pole. Kui võrdlusest aru ei saa, siis soovitan vaadata lõpetuseks Lily Alleni videot laulule „LDN“, kus tantsiva Lily selja tagant tuleb välja Suurbritannia, mida Danny Boyle näeb. Edu talle selles.

P.S. Siinkohal esitaksin taotluse järgmistele Eesti filmidele:
- Iff ja Reet
- Siiri-Viivi ja kaks klemmi
- Must Q: kogu aeg käpp maas
- Onu Bella: ma võtsin viina
- Üllar Jörberg: värvitud vuntsi saladus

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee