See lause on olnud arvutiekraanil üksinda peaaegu terve päeva - jaanipäeva -, päeva, mille hommikul tõusnud päike tervitas Jürit teisiti kui tavaliselt.
See oli Jüri enda töövõte - kirjutada tühjale paberile või ekraanile alustuseks kasvõi üks sõna, olgu või "möh!", ja juba hakkas mõte lendama. Tohutu lugemuse ja teadmiste pinnalt võis see lennata antiiksest Roomast läbi vene muusika tänapäevase Ameerikani välja. Esimene asi, mis kursusevenna kodus kunagi silma torkas, oli täiesti kapsaks loetud entsüklopeedia. Teine märkimisväärne koht Jüri juures on olnud alati köök - imede sepikoda -, nagu tavatsesime seda sõpradega kutsuda. Koht, kus mehed maikade väel maailma parandavad ja sõltuvalt kellaajast valjemini või vaiksemini "Kui on meri hülge hall" laulavad. Ja kõik selle suutis Jüri üdiandekana oma kolumnidesse põimida.
Raske on öelda hea sõbra kohta midagi lühidat ja löövat, mille peale hea sõber ei ütleks oma traditsioonilist lauset: "Oled pikk küll, aga kas sul mõistust ka on?", millele tuli vastavalt teise kursavenna poolt loengu ajal joonistatud koomiksi tegelase sõnadega: "Ei, pea on tühi nagu..." Ja nüüd ongi probleem, kas oli see sõna "kell" või "pada". See oli vist kell, ehkki pada sobiks kööki paremini. Jüri mäletas ja täpsustas alati. Aga tema imede sepikoda on nüüd sulgunud.
Kommentaarid