MINU LAULUPIDU I Anne Veski: „Seda ei unusta eales, kui laulukaare all kõlab „Mu isamaa“ ja kõik nutavad.“ (6)
Suurele laulupeole Tallinna sattus ta juba Rapla keskkooli kooriga. „Olin siis varajases teismeeas, 10–12aastane. Siis oli oluline, et sai bussiga kodunt ära. Magasime Tallinnas ühe kooli võimlas madratsitel. Seal sai hullatud ja tunda ennast noore vaba inimesena, kes on pääsenud maalt ehk siis alevist linna. Laulupidu ise võib-olla polnudki nii tähtis, hoopis olulisem oli see vabaduse tunne.“
Ent kõige suurema laulupeoelamuse sai Anne Tallinna polütehnilises instituudis õppides, kui ta käis peol Tallinna üliõpilaste segakooriga. Aasta oli 1975. „Seda ei unusta ikka ükski eesti inimene, kui laulukaare all kõlab „Mu isamaa on minu arm“ ja kõik nutavad. See on selline tunne, mida peab kogema iga eestlane,“ ütleb Anne. „Ja kaare all on see tunne loomulikult eriti võimas. Või kui pärast tule kustumist marsitakse käsikäes ja lauldes mööda Narva maanteed linna poole tagasi. Need mälestused ei unune mitte kunagi.“
Kommentaarid