Foto: HEIKO KRUUSI
Jaanus Kulli 25. juuni 2019 18:57
„Et minu ema ja isa olid mõlemad suured koorimuusika fännid ja laulsid Rapla tarbijate ühistu segakooris, siis suvel enne minu kooliminekut marssisin koos kahe sõbrannaga Rapla rongkäigus. Milline au see oli! Marssida kõige ees läbi terve Rapla alevi. Alles seejärel tulid lipud ja koorid. Mäletan, et olime lasteaia lõpukleitides ja nägime välja nagu ilusad nukukesed,“ meenutab Raplas sündinud Anne Veski (63) oma esimest laulupeoelamust.

Suurele laulupeole Tallinna sattus ta juba Rapla keskkooli kooriga. „Olin siis varajases teismeeas, 10–12aastane. Siis oli oluline, et sai bussiga kodunt ära. Magasime Tallinnas ühe kooli võimlas madratsitel. Seal sai hullatud ja tunda ennast noore vaba inimesena, kes on pääsenud maalt ehk siis alevist linna. Laulupidu ise võib-olla polnudki nii tähtis, hoopis olulisem oli see vabaduse tunne.“

Ent kõige suurema laulupeoelamuse sai Anne Tallinna polütehnilises instituudis õppides, kui ta käis peol Tallinna üliõpilaste segakooriga. Aasta oli 1975. „Seda ei unusta ikka ükski eesti inimene, kui laulukaare all kõlab „Mu isamaa on minu arm“ ja kõik nutavad. See on selline tunne, mida peab kogema iga eestlane,“ ütleb Anne. „Ja kaare all on see tunne loomulikult eriti võimas. Või kui pärast tule kustumist marsitakse käsikäes ja lauldes mööda Narva maanteed linna poole tagasi. Need mälestused ei unune mitte kunagi.“