Foto: Jörgen Norkroos
Inimesed
24. juuni 2019, 19:09

Väino Koorberg Jüri Pino meenutades: kõik see jääb alles, kõik see jääb kestma (5)

Ma olen olnud halb sõber. Ma olen Jüri päevapealt lahti lasknud, ja pärast seda me kaua ei suhelnud. Ehkki teadsin, et ta on pahane – võib-olla minu, võib-olla iseenda peale –, saatsin talle igal aastal juuli alguses ikka sünnipäevasõnumi.

Tema oli uhke ja mina olin ka. Vaikimine tegi haiget, kuid vaikust murda tundus valusam. Ühel talvepäeval tegime seda ometi. Oli kurb päev, kui Jüri numbri valisin. Ta võttis toru, me rääkisime, rääkisime sootuks teistest asjadest. Tundus, nagu poleks vaikust meie vahel olnudki. Ära ole mu peale pahane, ütles ta, ütles mitu korda. Anna mulle andeks.

Jüri ei olnud pullimees. Pullitegemine, iroonia ja edvistav olek olid määratud ilmselt varjama maailmavalu, mida suure südame omanik tavaliselt enda kanda võtab. Jüri oli üks soojemaid inimesi, keda tean. Aga ta võis teinekord käituda kui erakordne kaabakas. Ning kui ta jonnima hakkas, siis setu vere vastu ei aidanud ussi- ega püssirohi.

Ent sa teadsid, et südamepõhjas ta halba ei soovinud, ning andsid talle andeks, nagu emad annavad andeks oma lastele.

Ja kui ma ütleksingi, et Jüri oli hella hingega kaabakas, siis ei oleks see päris tõsi. Ta oli pannud oma keerulisse isiksusse kokku hulga egosid, osa taevast, osa põrgust, ning kes neist parajasti valves oli, teadis Jüri üksinda. Ta oli edev ja lohakas. Armastas sulepäid ja peeneid märkmikke (kord isegi pidas raamatupoes mulle loengu neist musta kaane ja kummiga märkmeraamatutest).

Ta oli tark ja talle meeldis targutada. Talle meeldis kokata. Ta oli hingelt raamatuhull. Ta oli vahel psühhohuligaan. Ja teinekord ta nagu ei märganudki, kui tegi haiget teistele ja iseendale.

Nüüd, kus teda enam ei ole, kus vaikus on lõplik, jääv, igavene, taban end mõttelt: kas tõesti jääb Jürist maha vaid paar kergekaanelist raamatut, nagu nendest nappidest, kroonulike sõnadega kirja pandud uudistest loen? Siis mõtlen tema kolumnide peale, ja miski mu kujutluses ärkab ellu. Mõtlen Jüri inimeselugude, tema intervjuude peale, ning pilt saab teravamad jooned.

Mõtlen tema reportaažidele, ja Jüri seisab minu kõrval. Mõtlen tantsutuuridele Õhtulehe pidudel, mõtlen suvepäevadejärgsele hommikule, mõtlen laulujorinale – näiteks päikesetõusu hümniga tervitades, ning naeratan: ta pole kusagile kadunud. Kõik see jääb alles, kõik see jääb kestma.

Väino Koorberg
Õhtulehe peatoimetaja 2000–2016