Andrus Kivirähk meenutab Jüri Pino: meie suhtlus oli rohkem teineteise narrimine ja loba ajamine (12)

Kirjanik tunnistab, et uudis Pino surmast on tema jaoks ootamatu. „Ma ei teagi päris täpselt, mis temaga juhtus. Praegu on veel peas segadus, sest ta oli ju üks mu parimaid sõpru,” lausub ta.

„Olime ühel kursusel ja võib öelda, et olime ülikooli ajal lahutamatud, käisime igal pool koos ja seda ka hiljemgi. Just valmistusingi tema sünnipäevale minekuks. Just mõni aeg tagasi helistasime ja leppisime kokku, et tulen kindlasti. Ma ei ole vist üheltki Pino sünnipäevalt puudunud, olen end alati kohale vedanud, ükskõik kus ta siis parajasti elanud on,” ütleb Kivirähk.

Kirjanik meenutab, et Pinoga koos oli alati väga lõbus. „Tartu ajast on igasuguseid uljaid mälestusi nagu tudengite ajaveetmised ikka on – sai käidud erinevates paikades õlut joomas. Toome pood oli alati koht, kust natuke õlut osta ja siis üles Toomemäele ronida. Põhikohad olid Kuradisild ja Ernst Bergmanni kuju, kus oli väga hea istuda, natuke õlut juua ja juttu ajada.”

Hilisemad kohtumised toimusid aga juba Tallinnas. „Töötasime koos Ajakirjandusmajas, mingil ajal isegi Päevalehes ühes toimetuses, nii et päevad möödusid ikka ninapidi koos.”

Eelmainitud telefonikõne jäigi Andruse ja Jüri viimaseks suhtluseks. „Kuid suhtlesime viimasel korral pikalt, ajasime mingit loba. Meie suhtlus oligi rohkem teineteise narrimine ja loba ajamine – nagu vanad sõbrad ikka teineteist nöögivad.”

Kuna Pino elas Muugal, ei kohtunud nad Andrusega enam väga tihti. „Linnas ta käis harva ja ka mina ei viitsinud eriti Muugale sõita. Rohkem suhtlesimegi telefoni teel, muidugi käisime teineteise sünnipäevadel ja kohtusime aeg-ajalt mingitel üritustel,” räägib kirjanik.